Mõnikord võib kristlik visuaalne materjal olla eksitav. Kui ülestõusmispüha sündmused aetakse segi kevadega ning piltidel kujutatakse äsjasündinud tibusid või tallekesi, oleme Piiblist päris kaugele eksinud. Samamoodi, kui 23. psalmi  võetakse kui tõotust kergest elust - elust koheva tallekesena Jeesuse käte vahel, keda karjane hellitab - siis oleme teksti tegeliku sisu ära kaotanud.

See psalm on tõotus Jumala ligiolust ja kaitsest jüngri elu karmis reaalsuses. Taavet on siin kasutanud enda kogemusi karjaseelust, karja ainsaks kaitseliiniks karu või lõvi vastu oli karjane ise. Samuti on laulu põimitud Iisraeli rahva ajaloolisi kogemusi.

Nagu karjane, juhtis Jumal oma rahvast läbi kõrbe ning suunas nad maa poole, mis voolas piima ja mett ning mille Ta oli neile igaveseks lubanud. Jumal oli oma tõotusi pidanud ning jätkas seda ka edaspidi mistahes tingimustele vaatamata. Tingimused aga polnud kerged. Rohumaade ja veeni oli võimalik jõuda vaid karjase eriteadmise abiga aga sageli kulges teekond läbi hirmutavate ja sügavate orgude. Ka vaenlased ei olnud kuhugi kadunud. Kurjus oli ja on igapäevane reaalsus ning hirm ja kartus loomulikud, kuigi asjatud karjase ligiolus.

Karjane  kaitseb, juhib ja varustab kõigis neis tingimustes - isegi siis kui mingit lootust kusagilt ei paista. Ei ole ühtegi päeva kus peaksime kahtlema Jumala armastuses või ilma olema Tema halastusest.

Kristlasest jüngri elu  - Hea Karjase järgimine - on julgustus ja lohutus keset raskusi aga mitte kaitse raskuste eest. Aga usk kasvab kui katsumuste ajal kogeme jätkuvalt kinnitust Jumala ustavusest.

See psalm on mulle isiklikult väga tähendusrikas. Jumal kinnitas mind sellega kui olin teismeline ning mu ema suri äkitselt. Ta juhtis mind läbi surmavarju oru ning vajutas mu hinge sügavaimad  tõed Tema kohta. Olen igavesti tänulik Jumalale Tema kaitse ja juhtimise eest ja soovin, et me iial ei jääks sentimentaalse pildi vangi vaid võiksime reaalselt kogeda Tema ligiolu ka rasketes olukordades.