Meeskonnad on olulised. Nende läbi saab ilmsiks Jumala strateegia teenimistööks. Meile võib tunduda, et Paulus oli suur soleerija,  emotsionaalsesse asbesti mähitud superkangelane, aga selle kirja viimased lõigud näitavad kui väga vajas ta tegelikult sõprust ja tuge. Uues Testamendis on nimetatud umbes 70 inimese nime, kellest me muidu ei teaks midagi, aga tänu Pauluse suhtele nendega, teame. Nagu ka mujal (2Tm 4:9-22), lõpeb seegi kiri nende meenutamisega ja meil on siit palju õppida.

Esmalt, me vajame sõpru. Selle kirjalõigu keelekasutus on täidetud soojusest ja tänulikkusest armsate sõprade vastu, kes julgustasid ja toetasid, andsid edasi sõnumeid ning tervitusi, kes lohutasid ja tegid eestpalveid; andsid meditsiiniabi ja osutasid külalislahkust. Paulus ei oleks iial suutnud teha oma tööd ilma nendeta, ning ka meie ei suuda midagi ilma meeskonnata. 

Teiseks - me oleme teenijad, sulased. Mõnes tõlkes on seda sõna pehmendatud  (s 7), aga selle õige tõlge oleks isegi “ori”. Pauluse nimekiri ei ole formaalne ametnike või VIP’ide, või mingite kuulsate tiitlitega pärjatud tegelaste või vaimulike või teoloogide nimekiri. Pigem on see kirjutatud vennaliku toetamise ja alandliku teenimise võtmes, mida on väga vaja kristlikes kogukondades, kus mõnikord on lihtne ära unustada sulase roll ja selle asemel hakatakse kaitsma enda väärikust või tekitama hierarhiaid.

Kolmandaks  - me kõik vajame partnereid. Vaadake neid, kes töötasid Pauluse kõrval. Seal oli juute, paganaid, mehi ja naisi. Siin on vägagi intrigeeriv viide Aristarhosele, kaasvangile, ja Markusele - kellega enne olid lahkhelid,  aga keda nüüd soojalt meelde tuletatakse. Seda kõike teeb evangeelium, mis oma rikkalikkuses ühendab ka väga erinevaid inimesi ning mille läbi paljud ühinesid Paulusega tema missiooni täitmisel.

Seega on täiesti kohane, et Paulus lõpetab oma lühikese kirja ühe sõnaga, mis võtab kõik kokku. See on sõna mida ka meie vajame oma eluks, tööks ja partnerluseks evangeeliumi kuulutamisel: “Arm olgu teiega!” (s 18).