Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 8:1-15
Naised aitavad Jeesust1Mõni aeg hiljem rändas Jeesus linnast linna ja külast külla ning jutlustas ning kuulutas evangeeliumi Jumala riigist. Ja need kaksteist olid temaga
2ja mõned naised, keda ta oli teinud terveks kurjadest vaimudest ja haigustest: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud,
3ja Johanna, Heroodese varahoidja Kuusase naine, ja Susanna ja palju teisi, kes neid aitasid oma varaga.
Tähendamissõna külvajast4Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga:
5„Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle.
6Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust.
7Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle.
8Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.” Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
9Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab.
10Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks.
11See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna.
12Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks.
13Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära.
14Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks.
15Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.
Täna jätkame armastuse ja tänulikkuse teemat, mida erinevad inimesed Jeesuse vastu väljendasid. Selles tekstis on nimetatud mitmeid naisi, kes olid Jeesuse reisikaaslased ning ka finantstoetajad (s 2,3). Tegelikult olid need naised korda saatnud mõeldamatu - nad olid maha jätnud oma kindlalt raamitud sotsiaalse toimimisruumi kodus ja perekonna keskel, ning liitunud mingisuguse rändjutlustaja saatjaskonna ja teekonnaga. Esimese sajandi Palestiina ühiskonnas oli see vähemalt sama skandaalne tegu kui eelmises tekstis kirjeldatud patuse naise oma, kes Jeesuse jalgu võidis.
Needsamad naised aga olid Jeesuse tähendamissõna illustratsiooniks. Nad oli isikud, kellede elud juba kandsid vilja, sest nad olid pannud mugavuse, raha ja reputatsiooni kõrvale selleks, et toetada seda uut ning väga erilist jumalariigi liikumist. Nad olid tõestanud, et on hea põllumaa (s 8), nagu oli seda tõestanud ka paganast Rooma väepealik ning too tundmatu naine, kes voolas üle tänulikkusest. Variser Siimona reaktsioon viitas aga lämmatatud põllumaale, mida katsid eelarvamuse ohakad (s 7). Tänane tähendamissõna ei keskendu niivõrd Jumala sõna olemusele, kui neile, kes seda vastu võtavad ning kuidas nad seda teevad. See tekst küsib ka meilt: kas oleme täna avatud ja Jumala Sõnale vastuvõtlikud? Või on meie elus asju, mis takistavad Sõnal juurduda ega lase muutustel meie elus esile tulla?
Jeesus kirjeldab siin kolme liiki mitteviljakat põllumaad - kõva, õhukest ning suhtumise-ohakaist täidetud. Sellised takistused võivad ette tulla igal ajal, mitte üksnses päästesõnumi kuulmisel. Ja sellepärast on väga oluline endalt küsida, kui vastuvõtlikud oleme sellele, mida Jumal täna ja praegu tahab meile öelda? Kas meie elus on asju, mis kõrguvad üle kõikide teiste, suunates meid eemale või lämmatades Jumala kutse meie elus? Kas kristlus pääseb meie elus mõjule vaid pinnapealselt nii, et meie usk väljendub peamiselt tühjades sõnades, millel puudub eluline sisu ja sisemine reaalsus?
Ja teisalt - kas suudame leida Jumala tõotusi, mis aitaksid meil liikuda sügavamale?
Selle kommentaari autor: Fran Beckett