Kristlased peavad õigusega perekonda väga oluliseks. Kuidas aga peaksime siis mõistma tänast teksti, kus Jeesus otseselt ignoreerib oma päritoluperekonda selleks, et koondada tähelepanu nimetutele inimestele, kes võtsid vastu Jumala sõna? Tema taoline käitumine šokeeeris kindlalt kõiki ülejäänuid. Jeesuse maailmas omas perekonna ühtehoidmine ja solidaarsus otsustavat tähendust, ning juutide kaks kõige pühamat suhteliini olid suhted ema ja vanedadega.

Tegelikult Jeesus ju ütle oma perekonast lahti.  Meenuta, et keset kõige kohutavamat ristilöömise agooniat ning maailma eest lunastuse hinda makstes, olid Tema mõtted ka oma ema vajaduste juures (Jh 19:25–27). Tänane tekst on tervenisti rajatud tähendamissõnale heast põllumaast. See räägib prioriteetidest ning nende tagajärgedest. Tõde tuleb Jumala käet aktiivselt vastu võtta, tegudes rakendada ning teistele teatavaks teha. Taoline jumalasuhte väljendus peab uskliku elus  saama prioriteetse koha, isegi üle kõige lähedamate inimsuhete. 

Siin kirjeldatud kuulekus aga toob veel sügavama arusaamise ning veel reaalsema tunnetuse Jumalale kuulumisest kui palju armastatud laps (1Jh 2:29 – 3:1). Samas ei anna tekst meile mingit alust peresuhete ignoreerimiseks kristliku toimekuse nimel (Js 58: 6-7).

Siiski, nii väga kui me ka rõhutaks perekonna ja suhete väärtuslikkust, jääb see kõik vaid tühjaks kõminaks, kui meie argielu pole juhitud isiklikust vastusest Jumala sõnadele . Elame ju ka ühiskonnas, kuis perekonnasuhted ja pereelu mõiste komplitseerumine vaid kasvavad oma kompleksuses. Lastel võivad olla õed-vennad kellel kõigil on erinev isa, või kellel on rohkem kui üks isa või koguni kaks samasoolist vanemat. Ning peresuhted võivad olla kõige sügavama pettumuse ja valu allikad. Tundub, et nüüdisajal on paljude jaoks sõbrad  isegi olulisemad peresuhetest.  Meie jaoks sisaldab kuulekus Jumala sõnale ka ustavust lähisuhetes, heldust jagada oma pereelu teistega otsides teed kuidas asetada Jeesus iga tegevuse ja sõnumi keskmesse.