Eilsest tekstist nägime, kuidas Püha Vaim toob meile veendumuse pattude andestusest. Sõnad "et meil siis on" salmis 19 viitavad sellele, et kõik järgnevad väited on meie pattude andestuse kinnituse loogiline tulem. "Tee," kõige pühamasse paiks, mis meile on antud "uue ja elavana" (s 20) on Jeesuse enda isik. See tee on nüüd avatud, nii et meid julgustatakse minema seda kaudu siira südamega Jumala ette (s 22). Need salmid julgustavad meid omaks võtma julget ja enesekindlat kristlikku elu, kuid kõigi julgustavate sõnade keskel on ka mõned hoiatused. 

Vana lepingu ajal tekkisid tõsised probleemid sellest, kui elavat Jumalat ebasiiralt kummardama tulnud inimesed tegid sellest vaid tühja traditsiooni või rituaali - nii et meid hoiatatakse mitte langema samasse lõksu. Meid julgustatakse minema Jumala ette siira südamega (s 22) ja "pidama vankumatult kinni lootuse tunnistusest" (s 23). Andestuse kinnitus ei tähenda, et me võime patu suhtes muutuda ükskõikseks või tuimaks, kaotades silmist ohutegurid, mis võivad viia tagasilangemise, kompromisside või apaatiani.

Lugedes neid salme pane tähele kuidas korduvalt kasutatakse sõnu "meil, meile, mingem" ning pea meeles, et kristlik elu on oma olemuselt jagatud, ühine, mitte individualistlik. Pane ka tähele, et kõik need julgustused ja juhised, mis algavad sõnadega "mingem…" on antud sõnade "läheneva päeva" (s 25) valguses. See on Kristuse teise tulemise päev, mil mõistetakse kohut kõigi rahvaste üle. Ning küsi endalt mõni (või kõik) järgnevatest küsimustest: Kui julge olen ma palves? Milline on mu koguduse palve-elu? Kas me armastame "minna Jumala ette"? Kui "vankumatud" me oleme oma kristliku lootuse ja usu pidamises? Kui efektiivsed me oleme üksteise virgutamises armastusele ja headele tegudele? Kas mõnedel meie seast on kiusatuseks "jätta unarusse koguduse kooskäimist"? Kui innukalt oleme ootamas Issanda päeva lähenemist?