Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 10:26-39
Hoiatus ärataganemise eest26Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest,
27vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased.
28Kui keegi hülgab Moosese Seaduse, siis peab ta ilma armuheitmiseta surema kahe või kolme tunnistaja sõna peale.
29Kui palju rängema nuhtluse väärib siis teie arvates see, kes Jumala Poega on jalgadega tallanud ega ole pühaks pidanud lepingu verd, millega ta on pühitsetud, ja kes on teotanud armu Vaimu?
30Me ju tunneme teda, kes ütleb: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte.” Ja taas: „Küll Issand mõistab kohut oma rahva üle.”
31Hirmus on langeda elava Jumala kätte!
32Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, pidite taluma rohket võitlust kannatustes!
33Mõned teist tehti rahva avaliku teotamise ja tagakiusamise aluseks, teised said osa nende kannatustest, kelle käsi nõnda käis.
34Te olete ju koos vangidega kannatanud ja rõõmuga talunud oma vara riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus.
35Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!
36Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.
37„Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita.
38Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.”
39Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.
Eilse kirjakoha kontekst (Jeesuse teine tulemine kohtumõistjana - s 25) saab täna keskseks teemaks. Tsitaadid salmides 37 ja 38 (mis on pärit Habakkuk 2:3,4) kinnitavad meile, et Kristus ei viivita oma tulemisga, mis on kindel ja hoiatavad usklikke usust taganemise eest (s 39) ja tahtlikus patus elatud elu eest (s 26). Jumal on teinud kõik - andes oma Poja täiusliku preestri, kuninga ja ohvrina. Kui Tema poolt toodud ohver hüljata, siis ei ole Tal enamat midagi rohkem anda. Et seda illustreerida, viitab autor Moosese Seaduse järgsele käsule, mis vana lepingu ajal oli ette nähtud tahtlikult Jumala hülgamise puhul (s 28, viidates tagasi 4Ms 17:2-7). Jumala hülgamine uue lepingu ajal oleks väga palju hullem (s 29). Selle hoiatuse tõsidus ja tugevus saavad veelgi suuremaks, kui mõistame, et see on neljas seda tüüpi hoiatus selles kirjas, mis järgneb kolmele eelmisele peatükkides 2:1-4, 3:7-4:13 ja 5:11-6:12.
Ärgu keegi petku ennast mõeldes "minuga see küll kunagi juhtuda ei saaks!". Kui see poleks võimalik iga uskliku jaoks, siis ei hoiataks pühakiri meid selle eest. Kui me taganeme usust peale eneste Kristusele pühendamist, siis mida oleme tegelikult sellega teinud (s 26-31)? Pane tähele vägivaldse tegutsemise, korrumpeerunud suhtumise ja laimavate sõnade kombinatsiooni salmis 29. Mida saame teha, et kaitsta ennast selliste ohtude eest? Pane tähele, et võti ei peitu mitte niivõrd millegi tegemises, vaid selles kuidas me mõtleme (s 32-36). Me peame meeles pidama, kes me olime (s 32) ja kes me oleme nüüd (s 39). Meid õhutatakse julgusele (s 35) ja kannatlikkusele (s 36) et kätte saada tõotused. Nii et ka see peatükk lõpeb rõõmsates värivdes, kahekordse julgustusega Jumala tõotustest saada "suure palga" peale "pisut" aega veel.
Selle kommentaari autor: Marian Raikes