Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 10:26-39
Hoiatus ärataganemise eest26Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest,
27vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased.
28Kui keegi hülgab Moosese Seaduse, siis peab ta ilma armuheitmiseta surema kahe või kolme tunnistaja sõna peale.
29Kui palju rängema nuhtluse väärib siis teie arvates see, kes Jumala Poega on jalgadega tallanud ega ole pühaks pidanud lepingu verd, millega ta on pühitsetud, ja kes on teotanud armu Vaimu?
30Me ju tunneme teda, kes ütleb: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte.” Ja taas: „Küll Issand mõistab kohut oma rahva üle.”
31Hirmus on langeda elava Jumala kätte!
32Tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, pidite taluma rohket võitlust kannatustes!
33Mõned teist tehti rahva avaliku teotamise ja tagakiusamise aluseks, teised said osa nende kannatustest, kelle käsi nõnda käis.
34Te olete ju koos vangidega kannatanud ja rõõmuga talunud oma vara riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus.
35Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!
36Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.
37„Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita.
38Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.”
39Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.
Heebrealaste kirja autor ei hirmuta ega mängi oma lugejatega, vaid kirjeldab täpselt selle tagajärgi, kui inimene ei suuda vastu pidada ning taganeb usust. Osa tema selgitustest rõhutab, et nende üle, kes pöörduvad tagasi vana lepingu (käsuseaduse) juurde, mõistetakse ka kohut sama lepingu alusel (s 27).
Salmis 26 kirjeldatud usust ärataganemine - “kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui olemeõppinud tundma tõde” - ei ole sama, mis näiteks vanade harjumuste või patu juurde tagasi langemine, teatud kiusatustega võitlemine, nõrkusalad või kahtlusetega maadlemine - isegi mitte valedesse suhetesse astumine. Kõik nimetatud on pattu sisaldavad asjad, kuid nende puhul on kohane pöörduda Kristuse poole halastuse, abi ja armu leidmiseks ( Hb 4: 14-16). See mida siin kirjeldatakse on tahtlik ning lõplik ärapöördumine Kristusest enesest (mitte samastada seda olukorraga kui inimesel on probleeme kogudusega!), see, kui inimene salgab teadlikult Kristuse, lükkab põlastades tagasi Tema risti ning keerab selja pakutavale armule (s 29). Sellise reetmise puhuks on autor siin kasutanud karmi väljenduslaadi.
Kuid kirja autoril on samas ka karjase süda. Ta meenutab usklikele, et nood on leidnud Kristuse oma endiste katsumuste keskel täiesti usaldusväärse ja ustava olevat. Nad on vastu pannud ning kinni hoidnud oma usust, seisnud üksteise kõrval ka äärmises pinges ja rõhumises (s 32-34). Ja Jumala abiga suudavad nad seda veelkord teha. Mida neilt tagakiusamise käigus ära võetud ka poleks, on neil veel midagi palju suuremat, mida keegi ära võtta ei saa. Ning nende väljakutseks on hoida kinni sellest usaldusest ning vastu pidada.
Kui Kristus tuleb tagasi, siis saab ustavaks jäänute tasu olema suur (s 35). Nii Jesaja 26 ptk kui ka Habakuki 2. ptk raamatu salmid osutavad uskumisele ja usust kinni hoidmisele, mis on ainus viis olla Jumalale meelepärane ning kogeda Tema ustavust. Selle kirja autor ei jaganud oma kirja peatükkideks, vaid tema alustab kohe selle järel seda suurt usukangelaste osa. Ja kui paneme need lõigud kokku, muutub selle teksti julgustuse osa palju suuremaks võrreldes alguses oleva tõsise ning karmivõitu hoiatusega.
Selle kommentaari autor: Graham Cray