Meie ette seatakse taas Aabraham, seekord tema poja ohverdamise looga. Samuti too poeg, Iisak, ise. Ja ka tolle pojad, Jaakob ja Eesav, ning Jaakobi poeg Joosep, ja Joosepi enda pojad. Igaüks, kes on lugenud Vana Testamendi esimest raamatut, 1. Moosese raamatut, mida usuteadlased nimetavad ka Genesis ehk Algus või Loomine või Sündmine, ilmselt teab neid lugusid. 

Need lood on väga elulised ja hästi paeluvad. Äärmiselt tähelepanuväärne ja mõtlemapanev on aga see, et need Jumala lood, on tegelikult täiesti lihtsad lood inimestest ja nende elusaatustest, meestest ja naistest, isadest ja poegadest, vendadest ja õdedest, erinevatest peredest ja suguvõsadest. Lihtsad lood, mille kaudu meile saab selgeks, et Jumal ei ole mitte ainult kõrgel ja kaugel ega mingites üleloomulikes või keerulistes asjades, vaid Jumal astub inimeste keskele ja ligi, keset nende igapäevast elu. Seda igapäevast elu sugugi pisendamata ega tähtsusetuks pidamata. 

Selleks, et õnnistada elatanud abielupaari laste ja lastelastega, selleks, et aidata noormehel leida kaunist mõrsjat, selleks, et lepitada teineteisega võistlevaid vendi, selleks, et päästa rahvast näljasurmast, ja kasvõi selleks, et ühe juba magama läinud vanamehe luud-kondid võiksid saada tagasi viidud tema esivanemate maale. 

See on Jumal, kellesse tõepoolest tasub uskuda. Mitte sellepärast, et Temalt võib midagi saada, vaid sellepärast, et Teda võib usaldada. Ta ei jäta omasid maha. Ja mitte ükski probleem pole Tema jaoks liiga suur ega liiga tühine, et sellega tegeleda, et inimesi, oma armsaid lapsi toetada ja aidata. Jumal ootab, et me Teda usaldaksime. Et me usaldaksime Tema head tahet, Tema hoolitsust ja Tema armastust. 

Ja et me püüaksime Talle vastata omapoolse armastusega. Armastusega, mis väljendub justnimelt usalduses. Nii, nagu Aabrahami armastus ja sõnakuulmine, kui ta oli valmis oma ainusündinud poja Jumalale ohvriks tooma. Selle poja oli talle kinkinud Jumal ise. Ja nüüd pidi ta näitama, kas ta ikka mõistab, et Iisaki puhul on tegemist Jumala kingitusega. Tegelikult võime siit õppida kõik. Isegi, kui meil endal ei peaks olema poega või tütart. Meie igaühe elu on Jumala kingitus. Ja küsimus, mille Jumal meile kõigile kasvõi sellesama Aabrahami ja Iisaki loo najal esitab, on see: kas oleme valmis oma Jumalalt kingiks saadud- või vahel öeldakse ka “laenuks saadud” - elu Talle tagasi andma? Ta ei taha seda meilt ära võtta. Ta ei taha meie surma, vaid vastupidi, Ta tahab, et me õpiksime tõeliselt elama. See on aga võimalik vaid siis, kui me usaldame iseend ja oma elu täielikult Jumala kätte. 

Heebrea kiri näeb Aabrahami ja Iisaki loos ka imelist viidet ülestõusmisele. Aabraham uskus, et Jumal võib ka surnuist üles äratada. Ja seepärast ta saigi oma poja tagasi kui ettetähenduse. Jumal ei taha tõepoolest meie surma, vaid on meid loonud, et me elaksime. Nõnda seisab Vanas Testamendis Saalomoni tarkuseraamatus: Jumal ei ole teinud surma ega tunne rõõmu elavate hukkumisest. Tema on ju kõik loonud, et see jääks. Ja mis maailmas on sündinud, on tarvilik. Selles ei ole hukatuse mürki. Jumal on oma igavest tahet, oma armastuse ja elu tahet ilmutanud oma pojas Jeesuses Kristuses, kelle ettetähenduseks oli ka Iisak tolles 1. Moosese raamatu ohverdamiseloos. Jumal on see hea isa, kes ei keela oma ainusündinud poega ja kes saab ta tagasi ülestõusmises. Ühtlasi saab Ta ülestõusmises tagasi ka meid. Kui me usaldame end Tema kätte ja oleme valmis ära pöörduma nendelt teedelt, kuhu me oleme Tema juurest eksinud, oleme valmis  Tema Poja läbi patule ja surmale surema ning õigsuses uut elu elama.