Kogedes end väljapool olijana, jätab kirja autor meid mõtisklema selle üle, mida oleks veel võinud öelda sellise usklike rea kohta ( 32). Neli kohtumõistjat, Giideon, Baarak, Simson  ning Jefta, on kõik näited puudulikest inimestest. Neil kõikidel oli aegu, mil nad kartsid, peitsid end oma vaenlaste eest, andsid ebamõistlikke vandeid ning Simsoni juhtumil, kukkusid läbi ka seksuaalsuhtes - ning kõigest hoolimata tõstetakse neid kõiki esile kui usukangelasi ning vallutajaid. Ka Taavet oli läbikukkuja, kuid ka tema ületas oma patu usu ja meeleparanduse läbi ( Ps 51).

Nii Saamueli kui ka teiste prohvetite juures näeme mitmeid inimlikke hetki (1Sm 8:1-3), kui taas oli nende usk see, mis ületas läbikukkumised. Salmid 33 ja 34 heidavad valgust Taanieli raamatule, kus usu läbi vaigistatakse lõvid ning kustutatakse tuleleegid. 

Tänase kirjekoha esimene pool püüab valgusvihku laialdaselt levinud müüdi sellest, et kõikide uskujate käsi käib hästi. Näeme, et olid mõned, kellede jaoks sai pääste reaaluseks, kuid kõiki neid tõstetakse esile mitte pääste vaid nende usu tõttu. Salmis 34 kohtame tõde, mida esitleb oma kirjades ka Paulus: “ kui ma olen nõder, siis olen tugev” (2Kr 12:7-10). Peale seda muutub aga kogu stseen oluliselt. Mäletan kuidas aastal 1978 loeti neid salme 32-40 avalikul  sündmusel kus mälestati üheksat misjonäri ning nende lapsi, kes olid mõrvatud Vumbas, Zimbabwes, kus nad teenisid meditsiinipaersonali ning õpetajatena. “Maailm ei olnud neid väärt” (s 38). 

Usk ei garanteeri pääsemist selle maailma raskustest, kuid see tõotab suurt tasu juba siin ning veel enam igavikus. 40.salmit kajab veelkord sõna “parem”, viidates sellele, et mis iganes kuulub meile praegu Kristuses, on igal viisil parem kui see, mida Vana Testamendi aegadel usu läbi kätte saadi, võites viimselt isegi surma.