Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 1:1-11
Nehemja palvetab oma rahva eest1Nehemja, Hakalja poja sõnad. „Ja see sündis kahekümnenda aasta kislevikuus, et ma olin Suusani palees.
2Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, tema ise ja mõned mehed Juudamaalt. Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta, kes vangiviimisel olid alles jäänud, ja Jeruusalemma kohta.
3Ja nemad ütlesid mulle: „Need, kes seal maal vangiviimisest on alles jäänud, on suures õnnetuses ja häbis, Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.”
4Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.
5Ja ma ütlesin: „Oh Issand, taeva Jumal, suur ja kartustäratav Jumal, kes hoiab lepingut ja heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad!
6Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees palvetan päevad ja ööd, Iisraeli laste, su sulaste pärast, ja millega ma tunnistan Iisraeli laste patte, mis me sinu vastu oleme teinud! Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud.
7Me oleme väga kõlvatult talitanud sinu vastu ega ole pidanud käske, määrusi ja seadlusi, mis sa Moosesele, oma sulasele, andsid.
8Tuleta nüüd meelde seda sõna, mille sa andsid Moosesele, oma sulasele, öeldes: Kui te olete truuduseta, siis ma pillutan teid rahvaste sekka,
9aga kui te pöördute minu juurde ja peate minu käske ning teete nende järgi, siis kui teie pillutatud oleksid kas või taeva servas, ma kogun nad sealtki ja viin paika, mille ma olen valinud eluasemeks oma nimele.
10Need on ju sinu sulased ja sinu rahvas, kelle sa oled lunastanud oma suure rammu ja vägeva käega.
11Oh Issand, pangu nüüd su kõrv tähele oma sulase palvet ja oma sulaste palvet, kes tahavad karta su nime! Ja lase siis täna korda minna oma sulase nõu ja anna temale halastust selle mehe ees!”Mina olin nimelt kuninga joogikallajate ülem.
Nehemja oli suur mees. Kuningas Artahsasta joogikallajana peeti teda täiesti usaldusväärseks ning ta oli väga mõjukal positsioonil. Põhimõtteliselt oli ta maailma kõige võimsamate inimeste lähedal ja nende usaldusalune või midagi sellist, nagu tänapäeval on ravitsejad või poliitilised nõunikud. Kuid hiilgav Suusani palee pole tema kodu: tema süda on kodumaal, kus ta ei ole küll sündinud, koos oma rahvaga, oma isade linnas. Nii kui ta kuuleb Hananilt uudiseid, laskub too suur mees oma põlvedele (s 4). Ta on täidetud häbiga, kuigi see pole tema süü. Jumala linna seinad on purustatud, Jumala nimi jalge alla tambitud. Nehemja on toodud justkui selle linna varemetele.
Kahtlemata oleks Nehemja riigimehena võinud vajadusel hõlpsasti säilitada külma meelerahu. Aga ta on asetatud Jumala ette, kellele niisugune suhtumine vähimatki muljet ei avalda. Otse öeldes - rahulik olla oleks olnud patt. Armastus kaalub üles väärikuse. Ta nutab. Ta paastub. Ta leinab. Ta palvetab. Ta otsib Jumalat. Kuidas toimiksime meie? Kuidas on võimalik, et saame nii lihtsalt enda jaoks ära seletada tänase Lääne kiriku olukorra ja jääda nii külmaks selle lõhenemiste, ükskõiksuse ja kompromisside suhtes (milles meiegi oleme tegelikult osalised), mis kõik just ei austa Jumalat?
Nehemja lein sisaldab endas ka usku ja lootust. Enne kui ta läheb maailma kõige võimsama inimese ette ("see mees", s 11), pöördub ta taeva Jumala poole (s 5), Jumala, kes teda kuulab, kes mäletab oma sõna ja kellele meeldib, et ta nimi on austatud. Ka meie pääseme sama trooni ette, see on suurem kui mis tahes maise valitseja oma.
Selle kommentaari autor: Dominic Smart