Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 2:1-10
Nehemja saadetakse Jeruusalemma1Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli tema ees vein; mina tõin veini ja andsin kuningale. Kuna ma tema palge ees ei olnud iialgi olnud kurb,
2siis kuningas ütles mulle: „Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus.” Siis ma kartsin üliväga
3ja ütlesin kuningale: „Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?”
4Siis küsis kuningas minult: „Mida sa nüüd soovid?” Aga mina palusin taeva Jumalat
5ja ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale, mu vanemate haudade linna, et ma saaksin selle üles ehitada!”
6Siis kuningas, kelle kõrval istus kuninganna, küsis minult: „Kui kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?” Kui ma nimetasin temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järgi ja ta läkitas mind.
7Ja ma ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab, siis antagu mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teisel pool Frati jõge, et nad laseksid mu läbi, kuni ma jõuan Juudamaale,
8nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja jaoks, kuhu ma asun.” Ja kuningas andis mulle need, sest mu peal oli mu Jumala hea käsi.
9Siis ma tulin maavalitsejate juurde teisele poole Frati jõge ja andsin neile kuninga kirjad; ja kuningas oli koos minuga läkitanud väepealikuid ja ratsanikke.
10Aga kui Sanballat, hooronlane, ja ametnik Toobija, ammonlane, seda kuulsid, siis pahandas see neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele.
“Mida sa usud?” Mu kolleegil oli võtnud 7 aastat, et välja tulla selle küsimusega. Olin palvetanud, et saaksin võimaluse jagada oma usku konverentsi reisi ajal. Kui see võimalus tuli, läksin paanikasse: “Issand, aita mind!! Hoia, et ma seda nüüd ära ei rikuks, kui olen oodanud kõik need aastad!”
Nehemia oli neli kuud paastunud ja palvetanud Jeruusalemma hävingust kuuldes. Tema esmane reaktsioon oli kohe midagi ette võtta (Ne 1:11), kuid see Jumala ootamise aeg ei olnud sugugi tühja läinud. Pigem oli selle aja jooksul temas süvenenud veendumus, et kui Jumal on kutsunud teda midagi tegema, siis, sõltib ta üksnes Jumala armust. Ja neil pikkadel nädalatel juhtis Jumal teda. Nehemja oli oma plaane pidanud taevase Kuninga ees ja Temaga koos, nüüd oli tal vaja veel maise valitseja nõusolekut.
Arvatakse, et niisanikuu - mil tähitati uue aasta algust ning kuninga sünnipäeva - oli eriline soodus hetk ja võimalus paluda eriarmu ning soosingut. Üsna riskantne oli keset kuninglikke pidustusi kurba nägu näidata. Ka teema oli tundlik, sest kuningas oli Jeruusalemma taastamise juba aastaid varem peatanud.
Kõigele vaatamata oli kuninga süda taevaste vägede abiga ette valmistatud helduse osutamiseks. Kui Nehemja mainis esiisade korrastamata haudu, siis puudutas ta sügavalt Pärsia kultuurile omast närvi -liigutavat igatsust silmapaistva pärandi järele. Teine kuniga südame “pehmenemise” mõjutaja oli tõenäoliselt kuninganna juuresoleks. Ja kui siis kuningas küsis selle kõige imelisema küsimuse “ Mis see on, mida sa tahad?” - oli Nehemja vastus täpne ja detailideni läbimõeldud, julge ning kohkumatu. Ta vajas oma ohtliku teekonna jaoks läbipääsuluba, ning piutu linna tugevdamiseks. Sellel hirmuärataval, kuid armust täidetud hetkel, said kokku kõik valatud pisarad ja palutud palved, kogu planeerimisvaev - ehk teisisõnu sõltumatu ja kõigutamatu Jumala tahtmine ning paganast kuninga ressursid.
Selle kommentaari autor: Fiona Barnard