Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 2:11-20
Nehemja õhutab rahvast Jeruusalemma müüri taastama11Ja kui ma olin jõudnud Jeruusalemma ning olin seal olnud kolm päeva,
12siis ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed koos minuga, ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, mis Jumal mu südamesse oli pannud Jeruusalemma heaks teha; ka ei olnud mul kaasas muud looma kui see, kellega ma ise ratsutasin.
13Ja ma läksin öösel Oruväravast välja Loheallika poole ja Sõnnikuvärava juurde, ja vaatlesin Jeruusalemma müüre, mis olid maha kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud.
14Ja ma läksin edasi Allikavärava ja Kuningatiigi juurde; aga seal ei olnud eeslil, kelle seljas ma istusin, edasipääsuks maad.
15Siis ma läksin öösel orgu mööda ülespoole ja vaatlesin müüri; seejärel ma pöördusin ümber ja tulin tagasi tulles Oruväravast sisse.
16Aga ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis ma tegin, sest ma ei olnud senini seda avaldanud ei juutidele ega preestritele, ei suurnikele ega ülemaile, ka mitte muile, kes seda tööd pidid tegema.
17Aga nüüd ma ütlesin neile: „Te näete, missuguses õnnetuses me oleme, kuidas Jeruusalemm on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud. Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid enam ei teotataks!”
18Ja ma jutustasin neile, kuidas mu peal oli olnud mu Jumala hea käsi, ja ka neist sõnadest, mis kuningas mulle oli öelnud. Siis nad ütlesid: „Võtkem kätte ja ehitagem!” Ja nad kinnitasid oma käsi selleks heaks tööks.
19Aga kui hooronlane Sanballat ja ammonlane, ametnik Toobija, ja araablane Gesem seda kuulsid, siis nad pilkasid meid, osutasid meile põlgust ja küsisid: „Mis see on, mida te teete? Kas tahate kuningale vastu hakata?”
20Siis ma vastasin ja ütlesin neile: „Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame! Aga teil ei ole osa, õigust ega mälestust Jeruusalemmas!”
“Kes sa enese arvates oled?” võiks olla mõistetav reaktsioon väljpoolt tulijale, kes kohe hakkab muutusi sisse viima. Ning mantraks kujunev vastus: “Jumal käskis mul seda teha”, ei võta maha ärevust ega kahtlusi.
Nehemial oli tõesti Jumala läkitus, kuid oma lähenemisviisi on ta tundlikum. Jeruusalemma elanike jaoks on ta ju Pärsia impeeriumi ametnik. Tema ei ole kogenud nende kannatusi. Teda polnud seal siis kui kuningas Artahsasta tõlgendas eelmist ülesehituskatset mässuna ning pani selle seisma (vt Esr 4).
Nehemia tuleb alandlikult ning jätkuvas sõltuvuses “taeva Jumalast” (s 20). Ta on küll tegude mees, aga ta ei kiirusta liigselt. Peale nelja kuud ränkrasket reisi ta kõigepealt puhkab kolm päeva. Pole kahtlustki, et neid päevi täitis lisaks magamisele ka tema palve. Ja alles siis läheb ta välja sellele erilisele kuuvalguse retkele, linnamüüri varemete juurde. Suure diskreetsusega hangib ta endale ülevaate asjade seisukorrast., otsides ettevaatlikult teed varisenud kivide vahel, mis kord olid kaitsnud linna. Ta uurib mahavarisenud mäekülje terrasse, mis on seal sel viisil lebanud sadu aastaid. Tundub, et need kivid lausa kisendavad iisraellaste ning nende vaenlaste poole: “Jumal on oma rahva hüljanud!”. Iga järgmist sammu tehes mõtiskleb Nehemja talle Jumalast antud ülesande üle. Ning kui ta viimaks kohalikke elanikke kõnetab, ei kasuta ta väljaspoolt tulija kõnepruuki vaid ütleb: “„Te näete, missuguses õnnetuses me oleme….” (s 17). Nehemja usaldus Jumala juhtimisse ning varustamisse jõustab teda vastu võtma taasehitamise väljakutset. See võimaldas tal ka ignoreerida vaenlaste vastupanu, mis tuli kuumana kohe peale iisraellaste sooja vastuvõttu.
Paljud briljantsed projektid kukuvad läbi põhjusel, et nende juhid ja visionäärid ei suuda rakendada Nehemja diskreetsust ning mõistlikkust oodata ära Jumala aeg. Nii mõnigi inspireeritud misjonaarne ettevõtmine kukub kolinal kokku, sest juhtidel pole olnud tahtmist hoolitseda tiimi eest ning seda kokku sulatada. Jumal anna ka meile palun piisavalt kannatlikkust ning alandlikkust.
Selle kommentaari autor: Fiona Barnard