Jeesuse viibimisest Betaanias, Marta ja Maarja juures jutustab ainult Luukas. Ja selles evangeeliumis ei mainita kusagil nende venda Laatsarust. Tundub, et Luukas teab rohkem lugusid naistest,  kui teiste evangeeliumite autorid. Just tema jutustab: Eliisabetist, kes julgustas lapseootel olevat Maarjat (Lk 1:39-56), porhvet Annast, kes tervitas Jeesus-beebit (Lk 2:36-38), Jeesuse rännakute majanduslikult toetajatest jõukatest naistest ( Lk 8; 2-3) ning naistest, kes saatsid Jeesust tema teekonnal surma (Lk 23:27-29). Luukas lisab isegi tähendamissõnu, mida teistel autoritel pole - naisest, kes otsis kadunud drahmiraha ( Lk 15:8-10) ning lesknaisest, kes oma õigust otsides ei jätnud rahule kohtunikku (Lk 18:1-5).

Tänane lugu on põgus, inimlik sündmus, millest saavad aru igas vanuses inimesed, ning millel on sõnum igaühele. Marta ei nõudnud lihtsalt abikäsi kööki juurde. Ton Wright ütleb, et “tegelik probleem seisnes selles, et Maarja käitus nagu oleks ta mees” (Wright, Luke for Everyone, p130).

Maarja ületas vaikiva piirjoone - istudes õpetaja jalge ees, otsekui õpilane, kes õpib oma õpetajalt - samamoodi kui end kirjeldas apostel Paulus (Ap 22:3).

Meile, kes loeme seda lugu 21. sajandil - on siin samuti mitmeid väljakutseid. Mõned meie hulgast  oleksid meelsamini aktiivsed toimetajad, kui vaikselt koha peal istujad ning õppijad. Teised sooviksid et tähele pandaks, kuidas nemad teevad ära põhilise osa tööst ning et nägijad end süüdi tunneksid. Jeesuse vastus Martale on eeskuju andev - Ta näeb Marta pingelist muretsemist ning soovitab tal valida väiksema osa (vesi ning veidi leiba ja juustu?!), või ehk tegelikkult vaid ühte: - ühineda Maarjaga tema jalge ees. Isiklikult loodan, et Luukasele jutustasid selle loo just needsamad kaks naist,  kes oma venna surmast ellutoomise ja Jeesuse ülestõusmise järelhõõguses nägid kõike hoopis uue valguses ning võibolla suutsid isegi naerda oma toonaste reaktsioonide üle.