"Meie Isa" palvest on kirjutatud ääretult palju, ning ilmselt on selle palve sõnad kõige tuntumate ning korratumate pühakirja tekstide hulgas. Ometi on siin nii vähe sõnu - Luuka verisoonis isegi vähem kui Matteuse poolt kirja pandud palves (Mt 6:9-13). 

Kuidas siis juhtus, et Jeesus andis oma järgijatele nii lühikese palve? Mõned inimesed arvavad, et kuna Jumal nagunii teab, mida vajame, siis on palvetamine tegelikult mõttetu; või, et palvetamises eneses ei ole erilis väärtust (peale võimaliku psühholoogilise abi), sest Jumal ei sekku oma loodud universumi kulgemisse...

Kumbki ülaltooduist ei olnud Jeesuse seisukoht. Vastupidi - just olles näinud Jeesust palvetamas, tekkis sel nimetul jüngril igatsus: “õpeta meid palvetama”. Jeesus oli palvetamisele pühendunud, ning kõige enam tõstab seda esile just Luuka evangeelium. Nii leiame, et kuna Jeesus ise oli palvele sedavõrd pühendunud, on ka meil õnnistus omada seda imelist palvet.

Tänase lõigu üks väljakutsetest on mõtisklemine omaense palveelu üle selle valgel ja selle hindamine.  Kas mul on ka igapäevaselt eraldatud, individuaalsed palveajad nagu Jeesusel? Kui keegi meid palvetamas kuuleks - kas tal tekiks igatsus rohkem palvetada? Kas suudame vältida tüüpilisi “palvelõkse”- nt arvamust, et palve väärtus on seotud selle pikkuse, väljendusoskuse või mõne muu oskusega - mis aitavad otsekui “mõjutada Jumalat” enam meie palvetele vastama?

Kõige olulisem aga on küsimus meie palvete sisust - suhtest mis meil on Jumalaga. Jeesuse jaoks oli palve kõige olulisem “eluliin” - eelkõige oli see tema suhe Isaga, mis pani ta nõnda palvetama. Ning usutavasti äratas mitte palve väline vorm vaid selle kaudu peeglduv suhe Isaga igatsuse tema jüngrites...