Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 12:35-48
Tähendamissõna arukatest ja arututest sulastest35Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu
36ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada.
37Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid.
38Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda - õndsad on need!
39Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda.
40Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!”
41Aga Peetrus küsis: „Issand, kas sa räägid selle tähendamissõna meile või kõikidele?”
42Ja Issand ütles: „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona?
43Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat.
44Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle.
45Aga kui see teener mõtleb oma südames: „Mu isand viibib tulles”, ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama,
46siis selle teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada.
47Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa,
48kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.
On raske aimata, mis tulemas on. Minu jaoks kõlab “teine tulemine” sageli nagu müstiline tulevikusündmus, mis kindlasti mind ei puuduta. Aga Jeesus tuleb tagasi ja ajal, mil me ei oska seda oodata (s 39).
Loodetavalt ei ole keegi meie hulgast sel hetkel joobnuna nuhtlemas oma alamaid, kolleege või pereliikmeid (s 45), aga see näide rõhutab kiusatust hakata suhtuma hoolimatult vastutustesse, milled Jumal meie kätte usaldanud on. Võtta kontroll enda kätte, oma rumala juhtimise alla. Kuisatus on ka vastupidine: “Kui mul on aega, siis lähen ja külastan oma vanurist naabrit…homme.” “Järgmisel aastal lähen kindlasti sinna vabatahtlikuks”. Me ei tea, millal meie aeg siin maa peal otsa lõpeb, kuid selle asemel, et hirmuga selle päeva saabumist oodata, soovib Jumal et elaksime igat päeva täiesti Tema tõotustele toetudes ning olles head majapidajad kõige üle, mida Ta meie kätte usaldanud on (s 48).
Olen alati austanud meditsiiniõdesid ja teisi, kes suudava ärkvel püsida ka siis kui iga rakk nende ihus kisendab “Tahan magada!” Tänases kirjakohas mainitud sulastel ei olnud midagi muud teha kui olla valvel terve öö, riietatud nii, et saavad kohe tegutsema hakata, välimus viimase detailini korrastatud ja lambid täidetud õliga - ja oodata sellisel viisil, üks vaevane tund teise järel. Muljetavaldav! Milline kontrast ülemteenriga, kes arvas, et tal on aega teha seda mida süda igatses, kuid kes alahindas oma isanda tagasituleku võimalust (s 45-46). Kui palju parem on täita oma isanda tahtmist siis kui ta tuleb (s 42-44).
Mida leiab Jeesus meid siis tegemas, kui Ta tagasi tuleb? Jätkuvalt aega raiskamas tühiste meelelahutust pakkuvate (või isegi patuste) tegevustega? Või jumalariigi tööd tegemas koos vajaliku puhkeajaga? Kus on päev-päevalt meie fookus selle pika ooteaja vältel? Vägagi lihtne on arvata, et meil on aega nii palju kui kulub, enne kui tuleb hakata aru andma kuidas oleme elanud ning kohelnud neid, kelle üle peame valitsema - aga Jeesus ei säästa siin sõnu. Need, kes on kutsutud koguduses teisi juhtima, peavad meeles pidama, et teadmine ja privileegid toovad kaasa ka erilise vastutuse ning aruandekohuse. Sellistelt juhtidelt nõutakse oluliselt rohkem (s 48).
Inglise poeet John Keats (1795–1821) kirjutas: “Mul on hirm, et lakkan olemast enne, kui sulg on tühjaks noppinud mu ülevoolava aju…” See on tabav pilt inimesest, kelle sügav igatsus on panna paberile kogu peas voogav latentne poeesia, enne kui on hilja. Samas pole see soovitus tõmblemiseks, vaid meenutab, et aega on vähe ning meie Issand tuleb tagasi siis kui seda kõige vähem oodata oskame.
Selle kommentaari autor: Vivien Whitfield