Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 20:1-18
Jeremija sajatab oma vangistajat1Kui preester Pashur, Immeri poeg, kes oli Issanda koja kõrgeim ülevaataja, kuulis Jeremijat prohvetlikult rääkivat neid sõnu,
2siis lõi Pashur prohvet Jeremijat ja pani tema jalapakku, mis oli Issanda koja juures Benjamini Ülaväravas.
3Kui Pashur järgmisel päeval vabastas Jeremija jalapakust, ütles Jeremija temale: „Issand ei nimeta sind Pashuriks, vaid „Hirm kõikjal”.
4Sest Issand ütleb nõnda: Vaata, ma panen su hirmuks sulle enesele ja kõigile su sõpradele: need langevad oma vaenlaste mõõga läbi sinu silmade nähes. Ja ma annan kogu Juuda Paabeli kuninga kätte ning tema viib nad Paabelisse vangi ja lööb nad mõõgaga maha.
5Ja ma annan ära kõik selle linna vara, kõik ta töötulu ja kõik ta kallid asjad; kõik Juuda kuningate varandused annan ma nende vaenlaste kätte: nad riisuvad neid, võtavad kaasa ja viivad Paabelisse.
6Ja sina, Pashur, ja kõik, kes elavad su kojas, lähete vangi ja sind viiakse Paabelisse: seal sa sured ja sinna sind maetakse, sind ja kõiki su sõpru, kellele sa oled prohvetlikult kuulutanud valet.
Jeremija halin7Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand, ja ma olen pettunud; sa oled minust tugevam ja võitsid. Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.
8Sest iga kord, kui ma räägin, pean ma kisendama. Ma hüüan: „Vägivald ja rüüstamine!” Sest Issanda sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks.
9Aga kui ma mõtlesin: Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud.
10Sest ma olen kuulnud paljude laimu, ähvardust kõikjal: „Andke üles! Anname ta üles!” Kõik mu sõbrad luuravad mu vääratust: Vahest ta laseb ennast tüssata, et saaksime teda võita ja temale kätte tasuda.
11Aga Issand on minuga otsekui võimas kangelane; seepärast komistavad mu jälitajad ega suuda midagi. Nad jäävad suurde häbisse, sest neil ei ole tulemust. See on igavene häbi, mida ei unustata.
12Vägede Issand, kes sa katsud õige läbi, kes sa näed neerusid ja südant, lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen sinule avaldanud oma riiuasja.
13Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest tema päästab vaese hinge kurjategijate käest!
14Neetud olgu päev, mil ma sündisin; päev, mil ema mu sünnitas, jäägu õnnistuseta!
15Neetud olgu mees, kes tõi mu isale sõnumi, öeldes: „Sulle sündis poeglaps!” ja teda väga rõõmustas.
16Selle mehe käsi käigu nagu linnadel, mis Issand kahetsemata segi paiskas. Kuulgu ta hädahüüdu hommikul ja sõjakisa keskpäeval,
17et ta mind ei surmanud emaihus, et mu ema oleks olnud mulle hauaks ja ta üsk oleks jäänud igavesti rasedaks.
18Mispärast ma olen välja tulnud emaihust nägema vaeva ja muret, nõnda et mu päevad lõpevad häbis?”
Kujutle, et oled ainus, kes julgeb rääkida tõtt - oma kontoris või koguduses. Väga raske on olla ainus, olla üksi. Hullem siis, kui sind lisaks ka naeruvääristatakse ja taga kiusatakse. Jeremija olukord oli veelgi hullem: teda peksti ning siis heideti vanglasse (s 2) preester Pashuri poolt, kes kuulutas petlikke ning kõrvadele meeldivaid sõnumeid (s 6). Kas Jeremija muutub järeleandlikumaks peale ööd vangis, läbipekstuna ning jalapakus? EI, vaid julgelt ning võidukalt jätkab ta selle sõnumi kuulutamiset, mille Jumal talle andnud oli ( vt Ap 5:17-21). Ta nimetab Pashuri “ Hirmuks kõikjal” (s 3) kuulutades, et tema ja ta sõbrad surevad pagendatuina. Ja Paabel rüüstab Juuda ja Jeruusalemma.
Samamoodi, kui vähihaigel on vaja teada oma diagnoosi enne kui alustatakse raviga, otsustas Jeremija rääkida Jumalalt saadud valusat tõtt - isegi kui keegi teda ei kuulanud. Temast oli saanud halbade uudiste maaletooja, vägivalla ja hävituse kuulutaja (s 8). Taolise näkku paisatava, pideva naeruvääristamise, opositsiooni ja pilkamise tagajärjel hakkab hing kannatama (vt Ps 22:6-8).
Jeremija pidi taluma järeleandmatut rõhumist ning ka tema hakkas kahtlema, kas ta üldse peaks jätkama oma tänamatus kutsumises - ometi ei saanud ta ka lõpetada, sest Jumala sõna oli talle nagu tuli, mis põletas ta südant ja luid, ning ta ei saanud jätta seda kuulutamata (1Kr 9:16). Ja samas oli väga raske elada pöördumatute tagajärgede mõjus.
Kas jääda ustavalt prohveteerima või vaikida sobival hetkel? Jeremja oli kitsa koha peal. Ta pidi Jumalale ustavaks jääma, aga samas ka kandma sellega kaasnevat valu. Oli hetki kus tema kannatus muutus peaaegu agooniaks (s 14). SIis puhkes ta laulma ning tänama (s 13). Laul ja ägamine asusid ta hinges kõrvuti. Kõigele vaatamata hoolis Jumal oma kannatavast ja ustavast sulasest väga. Jeremija tunnistab et “Issand oli minuga” (s 11), ning see kandis teda läbi ka kõige hullema masenduse aegadest ( Hb 12:3).
Selle kommentaari autor: Robert Solomon