Paulus on nii haaratud oma kirjast efeslaste kogudusele, et ta peab vahepeal lihtsalt põlvili laskuma ning nende eest palvetama. Nemad on tema perekond ning see lähedane perekondlik side paneb ta instinktiivselt pöörduma meie kõikide Isa poole. Taas näeme kui intensiivselt Paulus suhtleb Kolmainsuse kõigi kolme Isikuga. Ta suunab oma palve Isale (s 14) paludes Püha Vaimu väge, et Poeg võiks selle kaudu usus olla kinnitatud efeslaste südameisse (s 16,17).

Me võime peaaegu tunnetada Pauluse kirglikkust ning emotsiooni, kui ta oma palve edasi annab. Sellest tõusevad esile 2 faktorit: tema igatsus, et Efesose kogudus võiks vaimselt kasvada, ning tema isiklik kogemus Kristuse armastuse sügavusest.

Ja kuigi see palve on eestplave vormis, ei palu Paulus mitte selliseid ajsu, millele meie enamasti mõtleme. Me ei näe siin palvet tervendamise, suhete , juhtimise või kaitse pärast. Paludes, et Efesose kristlased võiksid saada õnnistatud, on Pauluse fookus vaimulikel õnnistustel. Ta igatseb, et nad võiksid saada kogemuse Püha Vaimu väest ning hakata tundma Kristust kogu oma südame ja olemusega.

Tundub, nagu tekkinuks Paulusel mure, et Efesose kogudus omab Kristuse armastusest vaid pealiskaudset kogemust, ning ta igtaseb et nad kogeksid palju enam. Sõnad, mida ta kasutab kirjeldamaks seda armastust, on taevalikud - laius, kõrgus, sügavus, pikkus - kuid, viimselt ei olegi seda võimalik mõõta või täiesti ära mõista (s 18-19).

Paulus soovib, et kirja lugejad võiksid “täis saada” Jumalat (s 19). Ja see on võimas soov! Kuidas peaksime aru saama millisel määral on Jumal meis toimiv? Ilmselt ei saagi, kuid võime hakata nägema neid elualasid, kus me pole Jumalal veel täiesti “olla” lubanud (s 17). Ja kuna Jumal saab teha palju rohkem kui me paluda või kujutleda suudame (s 20), miks mitte siis paluda Teda täna enda juurde, oma südamesse ja ellu ka täna?