Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 42
Igatsus Jumala järele1Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.
2Otsekui hirv igatseb veeojade järele,
nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!
3Mu hing januneb Jumala järele,
elava Jumala järele;
millal ma tulen ja näen Jumala palet?
4Mu silmavesi on mulle leivaks
ööd ja päevad,
sest mu vastu öeldakse
kogu päev:
„Kus on su Jumal?”
5Ma valan välja oma hinge,
meenutades seda,
kuidas ma läksin läbi rahvamurru,
keda ma juhtisin Jumala kotta
pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.
6Miks sa oled nii rõhutud, mu hing,
ja nii rahutu mu sees?
Oota Jumalat,
sest ma tahan teda veel tänada
ta palge abi eest!
7Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees!
Seepärast ma tuletan sind meelde
Jordanimaal ja Hermoni tippudel
ja Mitsari mäel.
8Sügavus hüüab sügavusele
sinu koskede kohisemises;
kõik su veevood ja su lained
käivad minust üle.
9Päeval annab Issand käsu oma heldusele
ja öösel kostab minu laul temale,
palve mu elu Jumala poole.
10Ma ütlen Jumalale, oma kaljule:
„Mispärast sa oled mu unustanud?
Mispärast ma pean käima kurvalt
oma vaenlase surve all?”
11Otsekui luid murdes
teotavad mind mu rõhujad,
kui nad iga päev mu vastu ütlevad:
„Kus on su Jumal?”
12Miks sa oled nii rõhutud, mu hing,
ja nii rahutu mu sees?
Oota Jumalat,
sest ma tahan teda veel tänada,
oma abi ja oma Jumalat!
Psalm 42 ja 43 kuuluvad ilmselgelt kokku. Ei ole teada kuidas need üldse lahutati, aga vaadates kasvõi mõlema refrääni võime näha (nii keeleliselt kui temaatiliselt), nende ühtekuuluvust (42:6,12 43:5), otsekui samaaegselt kootud poeemi kahte erinevat poolt.
Mõlema peamiseks tõukejõuks on igatsus - sedavõrd võimas ja valus igatsus Jumala ligiolu järele, et laulja on valinud kujundiks kuivanud veesoonte ääres kisendava hirve. Mõlemas pannakse kontrastselt üksteise kõrvale usukogukonna keskel kogetav rõõm ning sunnitud lahusoleku piin.
Laulja jaoks on Jumala ligiolu lähiminevikus olnud intensiivne ja reaalne - ja seda Jumala kojas, Jeruusalemma templis. Ta meenutab värvikalt imelisi palverännakupäevi sinna (s 5). Samas ei ole tema võimuses seda kogemust enam taastada, sest ta on sunnitud olema paguluses teadmata või poliitilistel põhjustel, ea või nõtruse tõttu. Tema asupaik on kaugel põhjas, Jordani tõusu lätetel, kauni Hermoni mäe ümbruses (s 7). See on jõgede ja koskede maa; kuid -nüüd muudab laulja metafoori - sest kogeb kuidas kõik (meeleheite ja rõhumise) veevood ja lained ta pea kohal kokku löövad.
Psalmisti ahastuse põhiliseks allikaks on see, et ta on ära lõigatud Jumalast; siit ka tema janu tugevus, nii intensiivne, et paneb kisendama. Kristus viitas samasugusele kogemusele, rääkides Mäejutluses neist “kellel on janu” - ja seal nimetas ta neid õndsaiks /mt 5:6), öeldes, et tema käes on igaveseks see piin lõpetada ( Jh 4:13,14 6:35).
Psalmisti kannatuse muudavad raskemaks pilkajad (s 10,11), kes küsivad “Kus su Jumal nüüd on?”- see on kogemus mida jagavad paljud ka tänapäeval, ning seda ei ole kerge kanda. Mitmed kaasaegsed usklikud võivad samastuda laulja poolt väljendatud kibeduse, kurbuse ja hingeahastusega. Psalmisti puhul mõjutavad lahusolek ja pilkamine lausa tema tervist ning olemust tervikuna. See on kahekordse hülgamise kogemus.
Sellises raskes olukorras teeb laulja 3 asja. Kõigepealt ta meenutab - ta otsib oma mälust üles Jumala kogemise reaalsuse hetked ning elab neid ikka ja jälle läbi ( 42;5,7). Teiseks teeb ta ususammu - pühendudes teadlikult lootusele ning kinnitab seda oma südames ikka ja jälle (refräänis). Kolmandaks - ta räägib Jumalaga otse, just sellest mida kogeb ja millest läbi läheb; ta ei karda ka Jumalale küsimusi esitada viimase kogetava lahkumise pärast ( 42:10) ning ta palub et Jumal tema heaks taas tegutsema hakkaks “mõista mind õigeks, päästa mind; valgusta mu pimedust, juhata mind; too mind enese juurde” jne.
Ta lihtsalt ripub kõige jõuga selle veendumuse küljes, et Jumal on ja jääb ustavaks.
Selle kommentaari autor: Julie Robb