Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 17:1-13
Miika ja leviit1Efraimi mäestikust oli mees, Miika nimi.
2Tema ütles oma emale: „Need tuhat ükssada hõbeseeklit, mis sinult olid ära võetud ja mille pärast sa oled sajatanud ning minugi kuuldes lausunud, vaata, see hõbe on minu juures, mina võtsin selle.” Siis ütles ta ema: „Issand õnnistagu sind, mu poeg!”
3Ja ta andis need tuhat ükssada hõbeseeklit oma emale tagasi. Aga ta ema ütles: „Mina pühitsen selle hõbeda Issandale; see olgu minu poolt mu pojale nikerdatud ja valatud kuju valmistamiseks. Ja ma annan selle nüüd sulle tagasi.”
4Tema andis aga hõbeda oma emale tagasi; siis ta ema võttis kakssada hõbeseeklit ja andis need kullassepale ning see valmistas neist nikerdatud ja valatud kuju; ja see oli Miika kojas.
5Sel mehel, Miikal, oli jumalakoda, ja ta oli valmistanud õlarüü ja teeravid, ka oli ta täitnud ühe oma poja käe, et see oleks temale preestriks.
6Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat, igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli.
7Ja Juuda Petlemmast oli üks noor mees, Juuda suguvõsa keskel võõrana elav leviit.
8See mees läks linnast, Juuda Petlemmast, et võõrana elada, kus ta paiga leiab; ja oma teed käies jõudis ta Miika kojani Efraimi mäestikus.
9Miika küsis temalt: „Kust sa tuled?” Ja ta vastas temale: „Mina olen leviit Juuda Petlemmast ja ma lähen, et võõrana elada, kus ma paiga leian.”
10Siis Miika ütles temale: „Jää minu juurde ja ole mulle isaks ning preestriks, siis ma annan sulle kümme hõbeseeklit aastas ja tarvilikud riided ning toiduse!” Ja leviit tuli.
11Leviit nõustus jääma selle mehe juurde ja noor mees oli temale nagu üks ta poegadest.
12Miika täitis leviidi käe ja noor mees sai temale preestriks ning jäi Miika kotta.
13Ja Miika ütles: „Nüüd ma tean, et Issand teeb mulle head, sest mul on preestriks leviit.”
See, et igaüks teeb, mis tema silmis õige on, kirjeldab hästi Kohtumõistjate raamatu sündmustikku. Jumal oli selgelt väljendanud oma tahet kümnes käsus ning sama selgelt oli seal keelatud igasugune ebajumalateenistus. “„Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti … sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal..” (2Ms 20:2-5)
Miika ja ta ema vaheline vestlus näitab, et nad kummardasid küll Issandat, kuid sellele lisaks ka teisi jumalaid. Hõbeda, mis poeg emale tagasi andis, pühitses ema Issandale, ent samas andis need kullasepale ebajumalakujude valmistamiseks. Ja see polnud veel sugugi kõik.
Miikal oli lisaks ka oma pühamu, milles ta seadis oma poja preestriks, kuigi Jumal oli selgelt keelanud kedagi peale leviitide preestreiks pühitseda. Olukorda ei parandanud ka see, kui Miika kutsus preestriks leitud leviidi arvates, et nüüd on ta Issandale meelepärane.
Sellest ei ole mingit kasu, kui tahame teenida Jumalat, ent teeme seda omaenda tingimustel, nii nagu meie õigeks peame. Jumal ilmutab väga selgelt oma sõnas, mis on õige ja millist jumalateenimist Tema meilt ootab.
Paulus ütleb Rooma kirjas: “Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus.” (Rm 12:1) Apostel Jaakobus kirjutab esimestele kristlastele: “Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata.” (Jk 1:27). Kui sageli oleme hämmingus Jumala armastusest ja päästetegudest meie heaks, ning vastusena Tema armastusele tahaksime anda kõik, et olla Talle meelepärased. Ometi tunduvad siin need selged juhised paljudele ikkagi liiga suurtena.
Miika ja tema pere elasid käsuseaduse all; meile, kellele Jeesus avas tee Jumalaga suhtlemiseks, kehtib üks ja suurim käsk - vastata Jumala armastusele omapoolse armastusega… Jeesus võttis selle kokku sõnadega: “„Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” (Lk 10:27)
See ei ole pealesurutud käsk, vaid on kirjeldus sellest, mida Jumal inimeselt ootab, igatseb, vabatathlikult. Kui oleme kogenud ja mõistnud Tema armastust, süütab see meis vastuarmastuse ning see paneb meid iseenesest tegema ka neid tegusid, mida kirjeldavad Paulus ja Jaakobus. Jumal ei vaja meie tegusid. Ta tahab kogu meie südant.
Selle kommentaari autor: APÜ