Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 18:1-13
Miika ja daanlased1Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat; ja neil päevil otsis daanlaste suguharu enesele elamiseks pärisosa, sest kuni selle ajani ei olnud temale langenud pärisosa Iisraeli suguharude keskel.
2Ja daanlased läkitasid oma suguvõsast viis meest, vaprad mehed oma piirkonnast Sorast ja Estaolist, maad kuulama ja uurima, ja nad ütlesid neile: „Minge uurige maad!” Ja need tulid Efraimi mäestikku Miika koja juurde ning ööbisid seal.
3Kui nad olid Miika koja juures, siis tundsid nad ära noore mehe, leviidi hääle; nad põikasid sinna ja küsisid temalt: „Kes tõi sind siia? Mis sa siin teed? Mispärast sa siin oled?”
4Ja ta vastas neile: „Miika tegi mulle nii ühte kui teist ja palkas mind, et ma oleksin temale preestriks!”
5Siis nad ütlesid temale: „Küsi ometi Jumalalt, et saaksime teada, kas meie teekond, mida käime, õnnestub?”
6Ja preester vastas neile: „Minge rahuga! Teie teekond, mida käite, on Issanda ees!”
7Ja need viis meest läksid ning jõudsid Laisi; ja nad nägid, et rahvas, kes seal oli, elas siidonlaste viisi muretult, rahulikult ja julgesti; ja et neil oli varandusi, siis ei olnud neil puudust millestki, mis maa peal on; nad olid siidonlastest kaugel ja neil ei olnud tegemist teiste inimestega.
8Siis nad tulid oma vendade juurde Sorasse ja Estaoli ja nende vennad küsisid neilt: „Kuidas teil oli?”
9Ja nad ütlesid: „Võtkem kätte ja mingem üles nende vastu, sest me nägime maad, ja vaata, see on väga hea maa! Ja teie kõhklete! Ärge olge laisad astuma, kui lähete maad pärima!
10Kui te lähete, siis jõuate ühe muretu rahva juurde ja maa on igat kätt lai. Jah, Jumal annab selle teie kätte, paiga, kus ei ole puudust millestki, mis maa peal on.”
11Siis läks sealt daanlaste suguvõsast, Sorast ja Estaolist, teele kuussada meest, sõjariistad vööl.
12Nad läksid üles ja asusid leeri Kirjat-Jearimi Juudamaal; sellepärast hüütakse seda paika tänapäevani „Daani leeriks”; vaata, see on lääne pool Kirjat-Jearimi.
13Ja sealt läksid nad edasi Efraimi mäestikku ning jõudsid Miika koja juurde.
Kui maa oli erinevate suguharude vahel ära jaotatud, sai Daani suguharule ala Vahmere rannikul, umbes sama kõrgel kui Jeruusalemm. Ometi ei suutnud nad seda vallutada, vaid vilistid ja ammonlased ajasid Daani suguharu mägedesse. See pani daanlased otsima uusi, kergemini vallutavaid maa-alasid.
Spioonid suundusid oma päritud alalt veidi edasi põhjaopoole, Efraimi aladele, kus elas ka too preester Miika majas. Leviitidele oli antud nende endi linnad ning seaduse kohaselt pidid nad nad saama oma elatise Issandale toodud ohvritest. Tundub, et rahvas siiski ei ohverdanud nii nagu oleks pidanud, ning leviidid pidid seetõttu elatist mujalt otsima.
Kui spioonid jõudsid Miika majani, siis nad rõõmustasid, sest nüüd said nad preestrilt otse küsida, kas nende rännak õnnestub. Preester vastas viivitamatult: “Võite minna rahus, Issand hoolitseb teie eest teekonnal.” Aga kas ta rääkis seda, mida Jumal tahtis? Või rääkis ta seda mida kuulajad tahtsid? Jumal oli juba ilmutand, milline ala pidi daanlastele kuuluma; see oli neile määratud, ning neil oleks tulnud keskenduda selle ala vallutamisele.
Spioonide jaoks aga oli tegu eduka retkega. Kaugel, põhjapool leidsid nad kaitstud ning viljakalt alalt linna, millel polnud teistega mingit pistmist ning millel polnud ka korralikku kaitset. Seda oli lihtne vallutada ning sel viisil juurde hankida vajalikku lisaruumi.
On tarvis kaitsta end vaenlase vastu. Ükski kristlane ei saa olla nn “neutraalsel maa-alal”. Paulus hoiatab: “Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!” (Ef 6:10-11).
Selle kommentaari autor: Olavi Mäki-Patola