Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 18:14-31
Miika ja daanlased14Siis võtsid sõna need viis meest, kes olid käinud Laisi maad uurimas, ja ütlesid oma vendadele: „Kas teate, et neis kodades on õlarüü, teeravid, nikerdatud ja valatud kuju? Nüüd siis teadke, mida peate tegema!”
15Ja nad pöördusid sinna ning tulid Miika kotta noore mehe, leviidi koja juurde ja küsisid temalt, kas ta käsi käib hästi.
16Ja need kuussada meest daanlastest, kellel olid sõjariistad vööl, seisid värava suus;
17aga need viis meest, kes olid käinud maad kuulamas, läksid üles, astusid sisse, võtsid ära nikerdatud kuju, õlarüü, teeravid ja valatud kuju, kusjuures preester ja need kuussada meest, kellel olid sõjariistad vööl, seisid värava suus.
18Ja kui need läksid Miika kotta ja võtsid ära nikerdatud kuju, õlarüü, teeravid ja valatud kuju, siis küsis preester neilt: „Mida te teete?”
19Nad vastasid temale: „Ole vait, pane käsi suu peale ja tule koos meiega ning ole meile isaks ja preestriks! On sul parem olla preestriks üheainsa mehe kojale kui olla preestriks ühele Iisraeli suguharule ja suguvõsale?”
20Siis preestri süda läks rõõmsaks ja ta võttis õlarüü, teeravid ja nikerdatud kuju ning tuli rahva sekka.
21Seejärel nad pöördusid ja läksid edasi ning läkitasid väetid lapsed ja loomad ja väärtuslikumad asjad eneste ees.
22Kui nad olid Miika kojast eemale jõudnud, siis hüüti mehed kokku kodadest, mis olid Miika koja juures, ja need jõudsid daanlastele järele.
23Nad hüüdsid daanlasi ja need pöördusid ümber ning küsisid Miikalt: „Mis sul vaja on, et teid on kokku kutsutud?”
24Tema vastas: „Te olete võtnud minu jumalad, mis ma olin teinud, ja preestri, ja lähete minema! Mis mul nüüd enam on? Kuidas te siis minult küsite, et mis sul vaja on?”
25Aga daanlased vastasid temale: „Ära meie juures too kuuldavale oma häält, et kibestunud hingega mehed ei kipuks teile kallale ja sina ei kaotaks oma ja oma pere elu!”
26Ja daanlased läksid oma teed. Ja kui Miika nägi, et nad olid temast vägevamad, siis ta pöördus ümber ja läks tagasi koju.
27Ja olles võtnud, mis Miika oli teinud, ja preestri, kes tal oli olnud, läksid nad Laisi kallale, rahuliku ja muretu rahva kallale, lõid need maha mõõgateraga ja põletasid linna tulega.
28Ei olnud ühtegi päästjat, sest see oli Siidonist kaugel ja neil ei olnud tegemist muude inimestega; see oli Beet-Rehobi orus; ja daanlased ehitasid linna üles ning elasid seal.
29Ja nad panid linnale nimeks Daan, oma isa Daani nime järgi, kes Iisraelile oli sündinud; aga enne oli linna nimeks Lais.
30Ja daanlased püstitasid endile nikerdatud kuju; ja Joonatan, Moosese poja Geersomi poeg, tema ja ta pojad olid daanlaste suguharule preestriteks kuni päevani, mil maa rahvas vangi viidi.
31Nõnda nad seadsid endile üles Miika nikerdatud kuju, mille ta oli teinud, kogu ajaks, mil Jumala koda oli Siilos.
Miika oli ebausust sedavõrd ahistatud (s 24), et pidas inimkäte tööd jumalaiks. Vaevalt mõtles ta, nagu võiks need asendada Issandat, kes on teinud taeva ja maa; need olid ehk lihtsalt alamat sorti jumalad, kellele ta nagu vahendajaile annab oma austuse.
Miika ei väärtustanud midagi selle kõrval, mis temalt võeti. Innukus ebajumaliku rämpsu suhtes võib häbistada paljusid, kes nimetavad end kristlasteks, kuid siiski väärtustavad maiseid asju rohkem kui hoolt omaenda pääste pärast. Vaadates Miikat kes oli nii kiindunud oma ebajumalatesse, on see meile võimalus palud, et Püha Vaim uuriks läbi meie südamed. Mida on veel vaja, et oleksime kogu olemusega haaratd Tõelisest? Et peaksime osadust Jumalaga oma suurimaks kasuks, Jumala kaotamist suurimaks võimalikuks kaotuseks? Häda meile, kui Ta peaks lahkuma! Sest mis meil siis veel on…?
Lugedes salmi 25, tekib imestus: mis mõtet on küsida tarka nõu veel rumalamatelt kui sa ise…?!
Eduka sõjakäigu ennustuse tõttu, õigemini sellepärast, et tagajärg klappis nende tõlgendusega, andsid daanlased suure au nii kujule kui preestrile (s 30).
Viimaks selgub ka leviidi nimi ja päritolu: Joonatan Geersomi poeg, kelle vanaisa oli kuulus Mooses ise.
Oli see kuulus päritolu nüüd auks või häbiks… Igatahes olid tema järglased daanlaste suguharule preestriteks, elades üle kõik muutused, avalikumalt või salajasemalt, ühel või teisel ebajumalateenistuse viisil kuni Assüüriasse vangiviimiseni. Kuju, millest lugu algas, et pruukinud nii kaua püsidagi (s 31).
Selle kommentaari autor: APÜ