Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 20:1-17
Sõda Benjamini suguharu vastu1Siis läksid kõik Iisraeli lapsed välja: kogudus tuli kokku nagu üks mees Daanist kuni Beer-Sebani ja Gileadimaalt Issanda juurde Mispasse.
2Ja kogu rahva ülemad ja kõik Iisraeli suguharud asusid Jumala rahva kogudusse, nelisada tuhat jalameest, mõõgatõmbajat.
3Ka benjaminlased kuulsid, et Iisraeli lapsed olid tulnud Mispasse. Ja Iisraeli lapsed ütlesid: „Rääkige, kuidas see kuritöö sündis?”
4Ja mees, leviit, tapetud naise mees, vastas ning ütles: „Mina ja mu liignaine tulime öömajale Benjamini päralt olevasse Gibeasse.
5Aga Gibea kodanikud kippusid mulle kallale ja piirasid öösel minu pärast koda, tahtes mind tappa; ja nad vägistasid mu liignaist, nõnda et ta suri.
6Siis ma võtsin oma liignaise ja lõikasin tema tükkideks ning läkitasin need kõigisse Iisraeli pärisosa maa-aladesse, sest nad on teinud Iisraelis häbiteo ja jäleduse.
7Vaata, te olete kõik siin, Iisraeli lapsed! Rääkige siin isekeskis ja andke nõu!”
8Siis tõusis kogu rahvas nagu üks mees, öeldes: „Keegi meist ärgu pöördugu koju!
9Ja mida me nüüd Gibeaga teeme, on see: tema vastu liisu läbi!
10Me võtame kümme meest saja kohta kõigist Iisraeli suguharudest, ja sada tuhande kohta, ja tuhat kümne tuhande kohta, rahvale moona tooma, et need Benjamini Gibeasse tulles võiksid talitada vastavalt kõigele jäledusele, mis Iisraelis on tehtud.”
11Nõnda kogunesid kõik Iisraeli mehed selle linna juurde, olles ühinenud nagu üheks meheks.
12Ja Iisraeli suguharud läkitasid mehi kõigi Benjamini suguvõsade juurde ütlema: „Milline kuritöö küll teie keskel on sündinud!
13Andke nüüd välja need kõlvatud mehed, kes on Gibeas, ja me surmame nad ning kõrvaldame Iisraelist kurjuse!” Aga benjaminlased ei tahtnud kuulata oma vendade, Iisraeli laste häält.
14Ja benjaminlased kogunesid oma linnadest Gibeasse, et minna sõtta Iisraeli laste vastu.
15Ja sel päeval loeti linnadest olevaid benjaminlasi: kakskümmend kuus tuhat meest, mõõgatõmbajat; peale nende loeti Gibea elanikest seitsesada valitud meest.
16Kogu sellest rahvast olid seitsesada valitud meest vasakukäelised: kõik need lingutasid kivi karvapealt ega eksinud mitte.
17Ja Iisraeli mehi loeti peale benjaminlaste nelisada tuhat mõõgatõmbajat meest; need kõik olid sõjamehed.
Gibeas sündinud häbitegu pani Iisraeli suguharud kogunema Mispasse, et arutada mida tuleks edasi teha. Tehtud tegu oli nii häbiväärne, et selle mahavaikimine ei tulnud kõne alla. Vapustavad sündmused äratasid rahva ning tõid neile meelde liidulepingu, mille nad Jumalaga sõlminu olid.
Kuulnud mõrvatud naise abikaasa ülevaadet juhtunust, otsustati üksmeelselt, et Gibea pidi kandma karistust. Aga Benjamini suguharu, kelle maa-alal Gibea oli, ei olnud sellele kogunemisele ilmunud.
Kui siis benjaminlastele tehti ettepanek, et nad annaksid kurjategijad ülejäänud rahva kätte, keeldusid nad seda tegemast, hoides kurjategijate poole. Ilmselt oli enda suguharu edu neile olulisem kui õigluse jaluleseadmine. Sündinud ülekohtu tunnistamise asemel, kogunesid benjaminlased hoopis rünnakuks omaenda vendade vastu!
Tänapäeva inimesele jääb kogu loos ilmselt nii mõndagi mõistetamatuks, nt see, miks ei võtnud mehed midagi ette, et naist säästa? Miks ei võinud nad põgeneda või vähemalt üritada end kaitsta, selle asemel et anda naine vägivallatsejaile söödaks?
Paraku tuleb tunnistada, et aeg ja kultuur, millest tänane tekstilõik kõneleb, mängivad tragöödias olulist rolli. Tegemist on kuningriigieelse ajaga ehk aastaga umbes 1100 eKr. Idamaise kombe kohaselt kuulus naine oma mehele, kes abielludes oli ostnud tütarlapse kokkulepitud mõrsjahinnaga tolle isalt. Mees otsustas kõigi küsimuste, sh ka lahutuse üle – näiteks võis ta ainuüksi pudru põhjakõrvetamise eest naise minema saata. Samuti oli tavaline, et ühel mehel oli mitu naist – ka selles loos mainitakse “liignaist”. Naist nähti kui abilist, et mitte öelda kui vahendit. Täbarasse olukorda sattunud mees saatis eesliinile oma liignaise nimetatud loogikat arvestades põhjendatult: oli tal ju teisigi naisi ning nõnda osutus ta ise kaitstuks.
Moosese seaduse kohaselt kuulub iga kuritöö kättemaksu alla: “Silm silma, hammas hamba vastu” (vt 2Ms 21:24). Nõnda kogunevadki Iisraeli suguharud, et kätte maksta ühele suguharule endi seast.
Piibel on Jumala sõna, ent see on ka raamat inimestest ja nende ajaloost. Siin ei ole midagi maha vaikitud – inimest on näidatud kogu tema häbis ja viletsuses, kui ta tegutseb oma seaduste järgi. Ja samas on Piibel ka armu kuulutav raamat – Jeesuse Kristuse isikus ilmneb, milline on Jumal: halastav, andestav, ennastohverdav.
Selle kommentaari autor: APÜ