Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 20:18-48
Sõda Benjamini suguharu vastu18Ja nad võtsid kätte ja läksid Peetelisse ning küsisid Jumalalt; Iisraeli lapsed küsisid: „Kes meist peab esimesena minema sõtta benjaminlaste vastu?” Issand vastas: „Esimesena Juuda!”
19Ja hommikul võtsid Iisraeli lapsed kätte ning lõid leeri üles Gibea ette.
20Ja Iisraeli mehed läksid sõdima benjaminlaste vastu; ja Iisraeli mehed seadsid endid tapluseks nende vastu Gibea juures.
21Aga benjaminlased tulid Gibeast välja ja surmasid sel päeval Iisraeli seast kakskümmend kaks tuhat meest.
22Ent rahvas, Iisraeli mehed, kinnitasid endid ja seadsid endid jälle tapluseks paigas, kus nad esimesel päeval olid endid valmis seadnud.
23Ja Iisraeli lapsed läksid üles ja nutsid Issanda ees õhtuni ning küsisid Issandalt, öeldes: „Kas pean veel minema sõdima oma venna Benjamini poegade vastu?” Ja Issand vastas: „Minge nende vastu!”
24Ja teisel päeval lähenesid Iisraeli lapsed benjaminlastele.
25Aga benjaminlased tulid teisel päeval Gibeast välja nende vastu ja surmasid Iisraeli laste seast veel kaheksateist tuhat meest; need kõik olid mõõgatõmbajad.
26Siis läksid üles kõik Iisraeli lapsed, kogu rahvas, ja nad tulid Peetelisse; nad nutsid ja istusid seal Issanda ees ja paastusid sel päeval õhtuni ning ohverdasid Issanda ees põletus- ja tänuohvreid.
27Ja Iisraeli lapsed küsisid Issandalt, sest Jumala seaduselaegas oli neil päevil seal
28ja Aaroni poja Eleasari poeg Piinehas seisis sel ajal selle ees, ja nad ütlesid: „Kas pean veel minema sõdima oma venna Benjamini poegade vastu või pean loobuma?” Ja Issand vastas: „Mine, sest homme ma annan nad sinu kätte!”
29Siis Iisrael asetas varitsejad ümber Gibea.
30Ja Iisraeli lapsed läksid kolmandal päeval benjaminlaste vastu ja seadsid endid Gibea vastu nagu eelmistel kordadel.
31Ja benjaminlased tulid välja rahva vastu, aga nad meelitati linnast eemale; nagu eelmistelgi kordadel lõid nad alguses rahva hulgast surnuks teede peal, millest üks läheb üles Peetelisse ja teine üle välja Gibeasse, ligi kolmkümmend Iisraeli meest.
32Ja benjaminlased ütlesid: „Nad on meie ees maha löödud nagu ennegi!” Aga Iisraeli lapsed ütlesid: „Põgenegem ja meelitagem nad linnast eemale maanteedele!”
33Siis kõik Iisraeli mehed tõusid oma paigast ja seadsid endid valmis Baal-Taamaris, ja Iisraeli varitsejad tormasid oma paigast Gibea ümbrusest.
34Nõnda tuli Gibea ette kümme tuhat valitud meest kogu Iisraelist ja taplus oli kange; aga benjaminlased ei teadnud, et neile ligineb õnnetus.
35Ja Issand lõi Benjamini Iisraeli ees, ja Iisraeli lapsed hävitasid sel päeval Benjaminist kakskümmend viis tuhat ükssada meest; need kõik olid mõõgatõmbajad.
36Siis benjaminlased nägid, et nad olid löödud; ja Iisraeli mehed andsid benjaminlastele maad, sest nad lootsid varitsejate peale, keda nad olid seadnud Gibea vastu.
37Ja varitsejad tõttasid ning tungisid Gibeale kallale; varitsejad talitasid otsustavalt ja nad lõid mõõgateraga maha kogu linna.
38Ja Iisraeli meestel oli varitsejatega leppemärk: nad lasku linnast suur suitsupilv üles tõusta!
39Kui Iisraeli mehed tapluses pöördusid, benjaminlased olid alguses Iisraeli meestest maha löönud ligi kolmkümmend meest, sest nad mõtlesid: „Nad on tõesti meie ees maha löödud nagu eelmises tapluses”,
40siis hakkas linnast tõusma leppemärk, suitsusammas. Ja kui benjaminlased pöördusid, vaata, siis tõusis kogu linn suitsuna taeva poole.
41Kui Iisraeli mehed pöördusid, siis Benjamini mehed kohkusid, sest nad nägid, et neid oli tabanud õnnetus.
42Nad pöördusid Iisraeli meeste eest kõrbe poole, aga taplus sai nad kätte; ja need, kes tulid linnadest, hävitasid neid eneste keskel.43Nad piirasid benjaminlased ümber ja jälitasid neid, tallasid neid maha puhkepaigast kuni vastu Gibead päikesetõusu poole.
44Nõnda langes benjaminlastest kaheksateist tuhat meest; need kõik olid vaprad mehed.
45Siis nad pöördusid ümber ja põgenesid kõrbe, Rimmoni kalju suunas; aga Iisraeli lapsed noppisid maanteedelt ülejäänuist veel viis tuhat meest; ja nad ajasid neid taga kuni Gideomini ja lõid neist maha veel kaks tuhat meest.
46Nõnda oli kõiki sel päeval benjaminlastest langenuid kakskümmend viis tuhat meest, mõõgatõmbajat; need kõik olid vaprad mehed.
47Ainult kuussada meest pöördus ümber ja põgenes kõrbe, Rimmoni kalju peale; nad jäid Rimmoni kalju peale neljaks kuuks.
48Aga Iisraeli mehed läksid tagasi benjaminlaste juurde ja lõid need maha mõõgateraga, nii meessoost linlased kui loomad ja kõik, keda tabasid; nad panid põlema ka kõik linnad, mis ette juhtusid.
Iisraellased pöördusid tõesti Jumala poole. Nad tulid Issanda ette Peetelis, kus Jumala seaduslaegas tol ajal asus. Nad tulid kokku nii nagu koguneb kogudus ning küsisid nõu Jumalalt. Kahel esimesel võitluskorral kaotasid nad lahingud. Peetelis asus seaduselaegas käsulaudadega, mille Mooses oli Jumalalt Siinail saanud, ning ilmselt oli seal ka väike pühamu, mille juures preestrid teenisid.
Uurim ja tummim olid kaks kivi, mis kuulusid preestri (algselt Aaroni) rõivastuse juurde ning mille abil heideti liisku, et teada saada, mis on Jumala tahtmine konkreetses olukorras. Uurim tähistas needust, tummim heaolu ja kordaminekut. Kui liisk langes uurimile, tähendas see eitavat vastust, tummim märkis Jumala soosivat suhtumist. Seetõttu võime nii mõneski kohas Vanas Testamendis märgata, kuidas rahvas küsib Jumalalt ja Jumal vastab, kuid tuleb meeles pidada, et nagu siin, ei ole tegemist otsese kõne, vaid liisuheitmisel saadud vastusega.
Benjaminlased kaitsesid oma maa-ala, mida nad väga hästi tundsid. Kõikidel teistel Iisraeli suguharudel oli küll selge arvuline ülekaal, aga nad olid kohale tulnud maa erinevaist paigust, ega tundnud seda ala nii hästi kui benjaminlased.
Kui nad siis kaotuste järel taas Jumalalt küsisid, kas nad ikkagi peaksid veel lahingusse minema, vastas Issand: “Võidelge! Homme annan ma nad teie kätte.” Ja Jumal tegi nii nagu oli lubanud ning võit tuli. Benjaminlased kaotasid aga nii põhjalikult, et kõigist nende meestest pääses põgenema vaid kuussada meest. Nad olit täielikult hävitatud.
Gibealaste patt oli Jumala silmis väga kuri, ega võinud jääda karistamata. Kuri tuli rahva keskelt eemaldada. “Sest sina ei ole Jumal, kellel on hea meel õelusest; paha ei või olla sinu külaliseks.” (Ps 5:5)Uue lepingu ajastul, mil meie elame, on kurjus võidetud, sest Jeesus võttis karistuse kurjuse eest enesele ning läks ristisurma. Kurjuse lõplik eemaldamine toimub aga tulevikus ( Ilm 20:10).
Selle kommentaari autor: Olavi Mäki-Patola