Tänase psalmi sügavtõsine palve kirjeldab inimese olemise võitlust, kes püüab leida osadust Jumalaga. Psalmi Moosesele omistamine on küsitav, kuigi võime siin leida neidsamu suuri teemasid, mis kõlasid Moosese lõpulaulust (5Ms 32). Mõned uurijad arvavad, et psalm 90 lähtub pigem pagulusaastate järgsest kogukonnast, kellele olid suunatud Jesaja prohveteeringud, ning tundub, et võime kohati kuulda isegi protestihääli tema poolt kirjeldatud pealiskaudse religioossuse vastu.

“Psalmide palvetamine on muutnud mind tundlikuks selle suhtes…..kui suurel määral meie individualistlik ning tehnokraatlik ühiskond seisab vastu mistahes viitele suunal, et meil võiks olla lähedane, südamest-südamesse tunnetav dialoog Jumalaga”  - kirjutab noor turundus-spetsialist, kes on vastu võtnud väljakutse palvetada psalme ning peab selle kohta päevikut. Siin psalmis on aga too südamesügavuses peetud dialoog saanud võitluse vormi, samasuguse, mida kirjeldab Jesaja kui püüab mõista Jumala perspektiivi ning aru saada, kes Ta tõeliselt on. 

Algselt kindlana mõjuv usalduse kuulutus Looja Jumalasse (s 1,2) kahvatub üsna pea, enesekindel hääl hakkab värisema sest teda on üleni haaranud inimese haavatavuse tajumine ning inimelu habras olemus (s 3-6, 9,10). Kõige põrmustavamalt mõjub aga paljastatuna seisemise kõrvetav tunne vihase Jumala lõõmava pilgu all (s 7,8). Meie pelgupaik (s 1) on ühtlasi “mitte kuhugi peitmise” paik (s 8), kui oleme jõudnud selle palve ning Jesaja kuulutuse keskmesse ning vastakuti küsimusega:  “Kes tunneb su viha tugevust ja su raevu, nõnda nagu sind tuleb karta?” (s 11).  On ülimalt oluline suhtuda sellesse küsimusse täie tõsidusega, kui tahame edeneda tarkuses, mis vabastab meid üles ja ümber vahtimisest, ning aitab elada  Jumala kõikumatu kaastunde, armastuse ja väe kandjana (s 13-17).