Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 34:1-22
Jeremija hoiatab kuningas Sidkijat1Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar ja kogu ta sõjavägi, kõik maa kuningriigid, mille üle tema käsi valitses, ja kõik rahvad sõdisid Jeruusalemma ja kõigi selle linnade vastu; ta ütles:
2„Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mine ja räägi Juuda kuninga Sidkijaga ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan selle linna Paabeli kuninga kätte ja tema põletab selle tulega maha.
3Ka sina ei pääse tema käest, sest sind võetakse tõesti kinni ja antakse tema kätte; sina saad Paabeli kuningat näha silmast silma ja tema räägib sinuga suust suhu ning sa lähed Paabelisse.
4Kummatigi kuule Issanda sõna, Sidkija, Juuda kuningas! Nõnda ütleb Issand sinu kohta: Sa ei sure mõõga läbi!
5Sa sured rahus! Ja nõnda nagu su isade, endiste kuningate, kes enne sind on olnud, auks põletati koolnusuitsutusi, nõnda põletatakse sinugi auks, ja sõnadega „Oh isand!” leinatakse ka sind! Sest mina ise olen öelnud selle sõna, ütleb Issand.”
6Ja prohvet Jeremija rääkis Juuda kuningale Sidkijale kõik need sõnad Jeruusalemmas,
7kui Paabeli kuninga sõjavägi sõdis Jeruusalemma ja kõigi järelejäänud Juuda linnade vastu, Laakise ja Aseka vastu, sest need olid Juuda linnadest, kindlustatud linnadest, järele jäänud.
Vabastusseaduse raske rikkumine8Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt pärast seda, kui kuningas Sidkija oli teinud lepingu kogu Jeruusalemmas oleva rahvaga, et kuulutada neile vabastust:
9igaüks pidi vabastama oma sulase ja teenija, heebrealase ja heebrealanna, et keegi ei orjaks juuti, oma venda.
10Ja kõik vürstid ja kogu rahvas, kes olid astunud lepingusse, kuulsid, et igaühel tuleb vabastada oma sulane ja teenija, et neid ei tohi enam orjastada; nad kuulasid sõna ja vabastasid need.
11Aga hiljem nad taganesid ja võtsid tagasi sulased ja teenijad, keda nad olid vabastanud, ja sundisid neid taas sulaseiks ja teenijaiks.
12Siis tuli Issandalt Jeremijale Issanda sõna; ta ütles:
13„Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina tegin teie vanematega lepingu päeval, kui ma tõin nad ära Egiptusemaalt, orjusekojast, öeldes:
14Igal seitsmendal aastal vabastagu igaüks oma heebrealasest vend, kes enese sulle on müünud; kui ta sind on teeninud kuus aastat, siis lase ta enese juurest vabaks; aga teie vanemad ei kuulanud mind ega pööranud oma kõrva.
15Teie olete küll äsja pöördunud ja teinud, mis minu silmis õige on, kuulutades igaüks oma ligimesele vabastust, ja olete teinud lepingu mu palge ees kojas, millele on pandud minu nimi.
16Aga te olete jälle taganenud ja teotanud mu nime: olete võtnud tagasi igaüks oma sulase ja teenija, keda te olite vabastanud nende soovi kohaselt, ja olete neid sundinud olema teile sulaseiks ja teenijaiks.
17Seepärast ütleb Issand nõnda: Te ei ole kuulanud mind, et oleksite kuulutanud vabastust igaüks oma vennale ja ligimesele; vaata, mina kuulutan teile vabastust, ütleb Issand, mõõga, katku ja nälja läbi ja panen teid hirmutuseks kõigile kuningriikidele maa peal.
18Ja mehed, kes rikkusid mu lepingut, kes ei pidanud selle lepingu sõnu, mille nad tegid minu ees, ma teen vasikaks, kelle nad raiusid pooleks ja kelle tükkide vahelt nad käisid läbi -
19Juuda vürstid ja Jeruusalemma vürstid, hoovkondlased ja preestrid ja kogu maa rahva, kes käisid läbi vasika tükkide vahelt -,
20ja ma annan nad nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes püüavad nende hinge; ja nende surnukehad jäävad taeva lindude ja maa loomade roaks.
21Ka Juuda kuninga Sidkija ja tema vürstid annan ma nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes püüavad nende hinge, ja Paabeli kuninga sõjaväe kätte, kes teie kallalt on ära läinud.
22Vaata, ma käsin, ütleb Issand, ja toon nad tagasi selle linna kallale; nad sõdivad selle vastu, vallutavad selle ja põletavad tulega maha; ja ma teen Juuda linnad lagedaks, kus ükski ei ela.”
Sidkija oli nõrk. Ta oli viimane Juuda kuningas enne pagendust ja oli olnud Babüloni diktaatori Nebukadnetsari võimu alla kümme aastat. Olles võimetu andma inimestele selget sihti, alistus ta tihti kõige tugevamale häälele. Mõnikord kuulas ta Jeremijat, keda ta austas, kuid mõnikord ignoreeris ta teda. See juhtum, mis puudutas igal seitsmendal aastal orjade vabastamist ja seejärel nende taasorjastamist, toimus inimeste arvamuse kohaselt.
See on miniatuurne pilt palju laiemast lepingurikkumisest, mis oli saanud kombeks Iisraelis. Keskne patt on kõrgete kohtade kummardamine Joojakimi valitsuse ajal - kuid leping oli suuresti unustatud alates Joosija reformidest 40 aastat tagasi. Jumala poolt on leping rikkumatu ja ta peab sekkuma, et tuua inimesed mõistusele. Tema armastus nõuab, et ta saab nad tagasi, ja järgneb kohtumõistmine - mitte selleks, et neid hävitada, vaid et neid puhastada.
Kas on põhjust oletada, et Jumal on muutunud? Et tema armastus oma rahva vastu on vähem kirglik või et tema otsus hoolitseda nende eest vähem tõeline? Mis tunne on olla pühendunud armastuse kogeja rollis? Armastus, mis ei jäta maha, isegi tahtliku ja korduva äratõukamise korral? Kui põhjalikult järele mõelda, on see ohtlik olukord. Peaksime olema hoolikad, et meie pühendumus Jumalale on võrdväärne tema pühendumusega meile. Ta ei tee seda mitte mingil muul viisil.
Selle kommentaari autor: David Bruce