Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 42:1-22
Jeremija hoiatab Egiptusesse mineku eest1Siis astusid ligi kõik sõjaväepealikud ja Joohanan, Kaareahi poeg, ja Jesanja, Hoosaja poeg, ja kogu rahvas pisemast suuremani,
2ja ütlesid prohvet Jeremijale: „Langegu nüüd meie alandlik palve sinu ette ja sina palu meie eest Issandat, oma Jumalat, kogu selle jäägi eest; sest suurest hulgast on meid pisut järele jäänud, nagu sa meid oma silmaga näed!
3Issand, su Jumal, andku meile teada tee, mida meil tuleks käia, ja seda, mida meil tuleks teha!”
4Ja prohvet Jeremija vastas neile: „Küllap ma kuulen! Vaata, ma palun Issandat, teie Jumalat, nõnda nagu soovite, ja ma ilmutan teile iga sõna, mis Issand teile kostab, ega salga teie ees sõnagi!”
5Siis nad ütlesid Jeremijale: „Issand olgu meie vastu tõsine ja ustav tunnistaja, kui me ei tee iga sõna järgi, millega Issand, su Jumal, läkitab sind meie juurde!
6Olgu see hea või kuri, me kuulame Issanda, oma Jumala häält. Tema juurde me läkitame sinu, et meil võiks olla hea põli, kui me kuulame Issanda, oma Jumala häält.”
7Kümne päeva pärast tuli Jeremijale Issanda sõna
8ja ta kutsus Joohanani, Kaareahi poja, ja kõik sõjaväepealikud, kes olid koos temaga, ja kogu rahva pisemast suuremani
9ning ütles neile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, kelle juurde te mind läkitasite, et ma paneksin teie alandliku palve tema ette:
10Kui te jääte siia maale, siis ma ehitan teid ega kisu maha, siis ma istutan teid ega kitku välja, sest ma kahetsen kurja, mida ma teile olen teinud.
11Ärge kartke Paabeli kuningat, keda te nüüd kardate; ärge teda kartke, ütleb Issand, sest mina olen teiega, et teid aidata ja tema käest päästa!
12Ja mina annan teile armu, et tema halastab teie peale ja laseb teid tulla tagasi teie oma maale.
13Aga kui te ütlete: Me ei jää siia maale! ega võta kuulda Issanda, oma Jumala häält,
14vaid ütlete: Ei, me läheme tõesti Egiptusesse, kus meil ei ole vaja näha sõda ega kuulda sarvehäält ja kus meil ei ole leivanälga, ja me jäämegi sinna -
15siis kuule seepärast nüüd Issanda sõna, Juuda jääk: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Kui te tõesti pöörate oma näod Egiptuse poole ja lähete sinna võõraina elama,
16siis saab mõõk, mida te kardate, teid kätte seal, Egiptusemaal, ja nälg, mille pärast te olete mures, tuleb teile järele sinna, Egiptusesse, ja te surete seal.
17Ja kõik need mehed, kes pööravad oma näo Egiptuse poole, et seal võõraina elada, surevad mõõga läbi, nälga ja katku, ja ükski neist ei saa põgeneda ega pääse õnnetuse eest, mille ma neile saadan.
18Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Otsekui mu viha ja raev on valatud Jeruusalemma elanike peale, nõnda valatakse mu raev teie peale, kui te lähete Egiptusesse, ja te saate sajatuseks ja hirmutuseks, needuseks ja teotuseks, ja te ei saa enam näha seda paika.
19Issand ütleb teile, Juuda jääk: Ärge minge Egiptusesse! Olgu teil hästi teada, et ma täna olen teid hoiatanud!
20Sest te petsite iseendid, kui te läkitasite mind Issanda, oma Jumala juurde, öeldes: Palu meie eest Issandat, meie Jumalat; ja mida iganes Issand, meie Jumal, ütleb, seda ilmuta meile ja me teeme nõnda!
21Aga olles teile täna ilmutanud, te siiski ei kuula Issanda, oma Jumala häält kõiges, milleks ta mind teie juurde on läkitanud.
22Ja nüüd teadke hästi, et mõõga, nälja ja katku läbi te surete seal paigas, kuhu te tahate minna võõraina elama.”
Tundub, et Ismaeli veresauna tragöödiast (Jr 41:4,8) pääsenud olid nüüd otsekui nurka surutud ning pöördusid viimases hädas Jeremija poole, et teada saada, mida Jumal siis tegelikult tahtis, et nad teeksid (Jr 42:1-3). Oma sõnadega väljendasid nad siirast kahetsust ja meeleparandust (s 6), kuid nende süda ei olnud sõnadega kaasas (s 19-22). Tõelise meeleparanduse tunnuseks ei ole sõnad, vaid on teod.
Selles segadusse aetud inimeste loos, kes meeleheitlikult ja meeltesegaduses lahendust otsivad, võime ära tunda tavalise inimese ahastamapanevaid dilemmasid, millesse inimesed ise enda valikute tagajärjel sattuda võivad. Püüdes päästa üksnes oma perekondi ja elusid, ei jää inimestel sageli muud üle, kui valida mingi pool, joonduda mõne grupi või liidri järel, kes tundub olevat kõige võimsam. Seesama toimub ka meie maailmas praegu. Talibani kurjategijad korraldavad surmatoovaid terrorirünnakuid, samas ei ole mitte iga tavaline nendega liitunud külaelanik teinud seda sellepärast, et tahaks väga kurja teha. Võib olla pole neil ellujäämiseks olnud lihtsalt muud valikut.
Gedalja pakkus head ning jumalikku tulevikuväljavaadet (Jr 40:11-12), kuid tema mõrvamine juutide äärmuslaste poolt muutis terve poliitilise maastiku. Joohanan oli valmis vastutust kandma ning astus üles uue juhina. Ta kahtlustas, ja mitte ilmaasjata, et need hiljutised tapmised põhjustavad kohalikele juutidele järjekordse Paabeli karistusaktsiooni. Sellepärast plaanis ta rahva Egiptuse kaitsva tiiva alla viia, sest Egiptus oli tugev ja iseseisev rahvas, kelle üle Babüloonlastel võimu ei olnud. Väljarändamislainesse haarati ka Jeremija, ning Joohanan otsis temalt palveabi ja nõu. Ometi jäi endiselt küsitavaks, kas Jumalalt saadud nõuannet üldse kuulda võetakse. Üks asi on otsida palveabi, kuid hoopis teine on saadud vastus ära põlata.
Veel üks kord peab õnnetu Jeremija kuulutama ebapopulaarseid sõnumeid. Ja nagu ennegi, sisaldab muidu raske sõnum ka lootuseseemet, kui inimesed kuulavad ja kuuletuvad. Meil tuleb uskuda Jumalasse - ja ka selles loos peame uskuma, et valikud, mida Jumal rahvale pakkus olid reaalsed, et ka tegelikult oli olemas alternatiivne tulevikuväljavaade. Jeremija maailmas ei olnud tulevik mingi kindlaskmääratud kõigutamatu plaan. Tulevik oli mõjutatav, kujundatav. Ja selles kujundamises oli otsustav roll inimlikul otsusel.
Kas midagi on tänapäeval teisiti?
Selle kommentaari autor: John Harris