Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 44:20-30
Jeremija manitsus juutidele Egiptuses20Siis Jeremija kostis kogu rahvale, meestele ja naistele, kogu rahvale, kes temale nõnda oli vastanud, ja ütles:
21„Eks see olnud suits, mida te suitsutasite Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail, teie ja teie vanemad, teie kuningad ja teie vürstid ja maa rahvas, mida Issand meenutas ja võttis oma südamesse,
22nõnda et Issand enam ei talunud teie kurje tegusid, jäledusi, mis te tegite, ja nõnda sai teie maa varemeiks, hirmutuseks ja needuseks, elanikest tühjaks, nõnda nagu see tänapäeval on.
23Sellepärast et te suitsutasite ja tegite pattu Issanda vastu ja et te ei kuulanud Issanda häält ega käinud tema Seaduse ja määruste ning tunnistuste järgi, sellepärast on teid tabanud see õnnetus, nõnda nagu see tänapäeval on.”
24Ja Jeremija ütles kogu rahvale ja kõigile naistele: „Kuulge Issanda sõna, kõik juudid, kes olete Egiptusemaal!
25Nõnda räägib vägede Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Teie ja teie naised olete rääkinud oma suuga, olete viinud täide oma kätega ja olete öelnud: Me teeme teoks oma tõotused, millega me oleme tõotanud suitsutada Taevakuningannale ja valada temale joogiohvreid. Pidage siis kindlasti oma tõotusi ja tehke oma tõotused teoks!
26Seepärast kuulge Issanda sõna, kõik juudid, kes te elate Egiptusemaal: Vaata, ma olen vandunud oma suure nime juures, ütleb Issand, et minu nime ei nimetata enam kogu Egiptusemaal mitte ühegi Juuda mehe suus, kes võiks öelda: Nii tõesti kui Issand Jumal elab!
27Vaata, ma olen nende pärast valvel õnnetuseks, aga mitte õnneks; ja kõik Egiptusemaal olevad Juuda mehed hukkuvad mõõga ja nälja läbi, kuni neile on tulnud lõpp.
28Aga mõõga eest pääsenud pöörduvad Egiptusemaalt tagasi Juudamaale väikesearvuliselt; siis kogu Juuda jääk, kes on tulnud Egiptusemaale võõraina elama, saab teada, kelle sõna on tõeks läinud - minu või nende.
29Ja see olgu teile tähiseks, ütleb Issand, kui ma teid nuhtlen siin paigas selleks, et te teaksite, et mu sõnad teie kohta lähevad tõesti täide teile õnnetuseks:
30Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan Egiptuse kuninga, vaarao Hofra, tema vaenlaste kätte, nende kätte, kes püüavad tema elu, nõnda nagu ma andsin Juuda kuninga Sidkija Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte, kes oli tema vaenlane ja ähvardas tema elu.”
Peale 40 aastat on Jeremija sõnum rahvale ikka seesama (Jr 44:4). Traagiline on aga see, et rahva vastus Jumalale on ka jäänud samaks (Jr 44:16). Ja Jumala kannatlikkus on katkemas. Egiptusesse rännanud juudid on hajutatud üle maa, see on pillutatud kogukond (Jr 44:1). Viimast korda tuleb Jeremijale Jumala sõna oma rahvale. Rahva sõnakuulmatuse ja mässu tagajärjed on nähtavad kõikjal nende ümber. Selle põhjus? Ebajumalateenistus.
Sõnakuulmatuse südames on ebajumalateenistus. Juutides, kes otsisid pääsemist Egiptuses, tekitas ebajumalateenistus hingematva ülbuse, mis lõikas läbi nende sõltumise Jumalast ning päädis jultunud sõnakuulmatusega (Jr 44:15-17). Ning mitte ükski hoiatus Jumlalt ei muutnud nende meelt.
Inimese loomusele on omane kummardada midagi. Aga kui raiskame oma kummardamise millelegi muule peale Jumala, moonutab see meid sisemiselt (Jr 44:8) ning võtab ära selle Ainsa, kes saaks anda meie elule tähenduse.
Veename endid, et ilma ebajumalateta ei ole võimalik olla õnnelik ega jõukas (Jr 44:18). Seetõttu januneme edu järele, ihaldame aina rohkem säravaid protsessioone, otsime seksuaalset rahuldust ja ideaalset perekonda. Arvame, et need saavad tagada meile turvalisuse (Jr 44:17), kuigi selliste asjade tagaajamine toob viimselt endaga hoopis kättemaksu (s 27-28).
Viimaks tehakse avalikuks ka keset tuba seisnud “elevant”. Rahva kummardamise tegelik objekt on Taevakuninganna. Rahvas ei hooli oma Jumalast üldse (s 1617). Ja see on Jeremija sõnul põhjus, miks selline hävitus on neid tabanud ja tabab veelgi - hoolimata sõnadest mida rahvas ütleb. Nüüd kõlavad külmavärinaid tekitavad sõnad Jumalalt eneselt: “…ma olen nende pärast valvel õnnetuseks, aga mitte õnneks” (s 27)
Kas tänane piibliteks saaks veel kujukamalt osutada, kuidas mõjub ebajumalateenistus Jumalale? Kui Tema eemaldatakse Talle õigusega kuuluvalt kohalt, tekitab see tohutu reaktsiooni. Juuda juhtum näitab, et Jumala kannatlikkusega mängimisega on võimalik minna üle piiri.
Oma ebajumalate ülesseadmine pole lihtsalt kahetsuseväärne, see on surmav (s 26)!! Ja meid kõiki on hoiatatud.
Ometi - isegi siin on veel lootust. Ebajumalate kummardamine toob kaasa peaaegu totaalse hävituse. Aga 14.salmi fraas “peale mõne päästetu” ja “väiksearvulised” (kes pöörduvad tagasi Juudasse ) (s 28) rõhutavad, et Jumal ei ole oma rahvaga veel lõpetanud. Tema eesmärgid on ikka veel armulised.
Selle kommentaari autor: Andy Bathgate