Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 44:1-19
Jeremija manitsus juutidele Egiptuses1Sõna, mis Jeremijale tuli kõigi juutide kohta, kes elasid Egiptusemaal, kes elasid Migdolis, Tahpanheesis, Noofis ja Patrosemaal; ta ütles:
2„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Te olete näinud kõike seda õnnetust, mille ma lasksin tulla Jeruusalemmale ja kõigile Juuda linnadele; ja vaata, need on tänapäevani varemeis ja ükski ei ela neis
3nende pahategude pärast, mis nad tegid minu pahandamiseks, minnes suitsutama ja teenima teisi jumalaid, keda nad ei tundnud, ei nemad, ei teie ega teie vanemad.
4Ma läkitasin küll teie juurde kõik oma sulased prohvetid, läkitasin lakkamatult, öeldes: Ärge ometi tehke seda jõledust, mida ma vihkan!
5Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, et nad oleksid pöördunud oma kurjusest ega oleks suitsutanud teistele jumalatele.
6Seepärast valati välja mu raev ja viha ja see põles Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail ja need muutusid neiks õudseiks varemeiks, nagu need tänapäeval on.
7Ja nüüd ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal, nõnda: Miks valmistate iseendile selle suure õnnetuse, hävitades oma mehed ja naised, lapsed ja imikud Juudast, ilma endile jääkigi järele jätmata,
8pahandades mind oma kätetööga, suitsutades teistele jumalatele Egiptusemaal, kuhu te olete tulnud võõraina elama, hävitades endid sellega ning saades sajatuseks ja teotuseks kõigi maa rahvaste seas?
9Kas te olete unustanud oma vanemate pahateod, Juuda kuningate pahateod, omaenese pahateod ja oma naiste pahateod, mis nad tegid Juudamaal ja Jeruusalemma tänavail?
10Nad ei ole murdunud tänapäevani ja nad ei karda ega käi minu Seaduse ja mu määruste järgi, mis ma olen andnud teile ja teie vanemaile.
11Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda: Vaata, ma pööran oma palge teie vastu õnnetuseks ja kogu Juuda hävitamiseks.
12Ja ma võtan Juuda jäägi, kes pöörasid oma näod Egiptusemaa poole, et seal võõraina elada, ja nad kõik hukkuvad; Egiptusemaal nad langevad mõõga ja nälja läbi; nad hukkuvad pisemast suuremani, nad surevad mõõga ja nälja läbi ning saavad sajatuseks, hirmutuseks, needuseks ja teotuseks.
13Ja ma karistan neid, kes elavad Egiptusemaal, nõnda nagu ma karistasin Jeruusalemma mõõga, nälja ja katkuga.
14Ja Juuda jäägist, kes tulid Egiptusemaale võõraina elama, ei jää järele põgenikke ega pääsenuid, et pöörduda tagasi Juudamaale, kuhu nende hing igatseb minna jälle elama; sest nad ei pöördu tagasi, peale mõne päästetu.”
15Aga kõik mehed, kes teadsid, et nende naised olid suitsutanud teistele jumalatele, ja kõik naised, kes seal seisid suure koguna, ja kõik rahvas, kes elas Egiptusemaal Patroses, kostsid Jeremijale, öeldes:
16„Sõna, mis sa meile oled rääkinud Issanda nimel, ei võta me sinult kuulda,
17vaid me teeme teoks iga sõna, mis on tulnud meie eneste suust, suitsutame Taevakuningannale ja valame temale joogiohvreid, nõnda nagu me oleme teinud, meie ja meie vanemad, meie kuningad ja meie vürstid Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail; siis oli meil leiba külluses ja hea põli, ja me ei näinud õnnetust.
18Aga sellest peale, kui me lakkasime suitsutamast Taevakuningannale ja valamast temale joogiohvreid, on meil olnud puudus kõigest ja me oleme hukkunud mõõga ja nälja läbi.
19Ja kui me suitsutame Taevakuningannale ja valame temale joogiohvreid, kas me siis vastu oma meeste tahtmist valmistame temale ohvrileibu, tema kuju taolisi, ja valame temale joogiohvreid?”
Kui rahvas on valinud Jumala nõuande ignoreerimise ning otsustanud vääras lootuses paremale elule ikkagi Egiptusesse minna, ei ole neil põhjust oodata Jumala kaitsvat ligiolu selles uues, kuid valesti valitud sihtkohas. Tegelikult triivisid nad Jumala juurest selle uue maa juurde, mis oli muutunud neile ebajumalaks. Jeremija aga valib kangekaelselt oma rahva juures püsimise, vaatamata tema enda poolt edasi antud häda kuulutavatele sõnumitele.
Iisraeli kõige suurem kiusatus oli läbi aegade olnud hüljata Jumal (nt 2Ms 32:1) ning pöörduda neid ümbritsevate rahvaste jumalate poole. Isegi juba enne Paabeli vallutusretke, oli nende hulgas inimesi, kes kummardasid jumalate panteoni üht mõjukamat, taeva jumalannat Astartet (Jr 7:16-18). Astarte taolised jumalused olid atraktiivsed ning neil arvati olevat lokaalne mõjujõud; neid peeti vähem rangeiks ning suuremat vabadust andvaiks. Tähelepanuväärne on see, et eriti naised tundsid tõmmet selle jumalanna poole.
Juutide usulises praktikas rõhutati meeste preesterlust, aga Astarte kultus pakkus naistele erilise ning nauditava rolli. Pühade koogikeste küpsetamist mainitakse ka iidsetes Foiniikia raidkirjades.
Kahjuks on siin aga tegu ajaloo vastuolulise tõlgendamisega. Taolised võõraste jumaluste kultused olid kõik Joosija usulise reformiga keelatud (2Kn 23:13-14), aga tema reform jäi lühiajaliseks. Juuda osa taganemine Jumalast viis nende lüüasaamiseni ning viimselt Paabeli orjapõlve. Ja kuigi Jeremija tõlgendas seda kõike õigesti, sõnakuulmatuse tagajärjena Jumalale, süüdistasid Egiptuses elavad juudi naised toimunus hoopiski Astarte kummardamise katkemist. Ajalugu aga näitab, et enam ekslikumalt poleks nad saanud olukorda tõlgendada.
See mis sündis iisraellastega, võib juhtuda ka meiega. Kui me omal valikul oleme vales kohas, ei saa me oodata, et Jumal annab meile seda, mida oleme oodanud või õnnistab seda mida teeme. Inimesed võivad olla eksitatud valedesse ootustesse majandusliku kasu tagaajamisel või eneseteostamisel, mille käigus võetakse omaks hoopis ümbritsevate inimeste prioriteedid, lootes oma tulevikku turvata teiste vahenditega kui seda on ainsa Jumala kummardamine.
Selle kommentaari autor: John Harris