Nagu Jeremijagi, esitab psalmist lugejale valiku kahe teeraja vahel. Me näeme mõlema teeraja suunda ja samuti vaadet teerajalt, ning mõlema teeraja sihtkohta. Loo mõte tundub samuti olevat kaheosaline. Ühest küljest julgustatakse meid järgima õiglast rada ja hoiatatakse kõndimast "patuste tee peal" (s 1);  kuid veel enam kutsutakse meid rõõmutsema, võiks isegi öelda ilutsema tõdemusest, et kui tõesti järgime õigete teed, siis teeme seda mitte "pilkajate killas" (s 1), vaid Jumala enda seltskonnas, kes valvab meie üle lõpuni välja.

Teisel teerajal ei olegi tegelikult sihtkohta: see rada viib sõna otseses mõttes tupikusse.

Aga kuidas võiksime jõuda õigele teerajale? Negatiivselt poolelt  - tuleb meil loobuda ühte sammu astumast koos patustega ja lõpetada "pilkajate" seltsis viibimine. Positiivselt poolelt, kastame ennast üleni Jumala Sõnasse, mis teeb meid võimeliseks käima Jumalaga sama sammu. 

Jalutuskäigu naudingu suurus sõltub põhiliselt sellest, kellega me jalutama läheme. Olen käinud jalutuskäikudel, kus juht ootab aeglasemaid kõndijaid järgi aga tormab minema, kui nad on järgi jõudnud nii, et kiiremad kõndijad saavad puhata aga aglasemad ei saa! Suurepärased jalutuskäigu juhid on need, kes mõtlevad kõigi vajaduste peale ja kes teevad kindlaks, et keegi kiiretest kõndijatest püsib viimaste, aeglasemate, kõrval. Elu jalutuskäik võib vahest olla päris raske, aga väljavaade on suurepärane - ja kas pole imeline see teadmine, et Jumal ise kõnnib koos meiega ning valvab meie teeradu.