Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rt 1:1-22
Rutt ja Noomi1Ja neil päevil, kui kohtumõistjad mõistsid kohut, juhtus, et nälg oli maal. Siis läks üks mees Petlemmast Juudamaalt, et võõrana elada Moabi väljadel, tema ja ta naine ja kaks poega.
2Selle mehe nimi oli Elimelek, ta naise nimi Noomi ja ta kahe poja nimed Mahlon ja Kiljon; nad olid efratlased Petlemmast Juudamaalt, ja nad tulid Moabi väljadele ning jäid sinna.
3Aga Elimelek, Noomi mees, suri, ja Noomi jäi järele oma kahe pojaga.
4Ja need võtsid endile moabi naised: ühe nimi oli Orpa ja teise nimi Rutt; ja nad elasid seal ligi kümme aastat.
5Siis surid ka mõlemad pojad, Mahlon ja Kiljon, ning naine jäi üksi, ilma oma kahest pojast ja mehest.
6Ta võttis siis oma miniatega kätte ja läks Moabi väljadelt tagasi, sest ta oli Moabi väljadel kuulnud, et Issand oli hoolitsenud oma rahva eest, andes neile leiba.
7Ta läks ära paigast, kus ta oli olnud, ja temaga koos ta kaks miniat. Aga olles teel tagasi Juudamaale,
8ütles Noomi oma mõlemale miniale: „Minge, pöörduge kumbki oma ema koju! Issand tehku teile head, nagu te olete teinud surnuile ja minule!
9Andku teile Issand, et leiaksite varjupaiga kumbki oma mehe kojas!” Ja ta suudles neid. Aga nad tõstsid häält ja nutsid
10ning ütlesid temale: „Ei, me läheme koos sinuga su rahva juurde!”
11Aga Noomi ütles: „Minge tagasi, mu tütred! Miks peaksite tulema koos minuga? On mul siis veel poegi üsas, et need võiksid saada teile meesteks?
12Minge tagasi, mu tütred, minge, sest mina olen liiga vana, et minna mehele! Kui ma ütleksin: Mul on veel lootust, kui ma veel täna öösel saaksin mehele ja sünnitaksin poegigi,
13kas tahaksite siis oodata, kuni nad suureks saavad? Kas tahate seni meheleminekust hoiduda? Ei, mu tütred, mina kannatan tõesti rohkem kui teie, et Issanda käsi mind on tabanud.”
14Aga nemad tõstsid häält ja nutsid veel enam; Orpa suudles seejärel oma ämma, kuna Rutt jäi tema seltsi.
15Noomi ütles: „Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juurde. Pöördu ka sina oma käliksele järele!”
16Kuid Rutt vastas: „Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal.
17Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!”
18Kui Noomi nägi, et Rutil oli kindel nõu temaga kaasa tulla, siis ta sellest enam ei rääkinud.
19Nii läksid nad mõlemad, kuni jõudsid Petlemma. Ja kui nad Petlemma tulid, siis oli kogu linn nende pärast liikvel ja naised küsisid: „Kas see on Noomi?”
20Aga tema vastas neile: „Ärge hüüdke mind Noomiks, hüüdke mind Maaraks, sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust!
21Külluses läksin ma ära ja tühje käsi tõi Issand mind tagasi. Miks te hüüate mind Noomiks, sest Issand on tunnistanud minu vastu ja Kõigeväeline on teinud mulle paha!”
22Nõnda tuli Noomi tagasi ja koos temaga moabi naine Rutt, ta minia, kes tuli ära Moabi väljadelt; ja nad jõudsid Petlemma odralõikuse alguseks.
Sissejuhatus Ruti raamatusse
Kuigi see raamat on nimetatud Ruti nime järgi, ning tõstab esile Ruti ustavuse otsustavat rolli ning tema usaldust Iisraeli tuleviku suhtes - on raamatu domineeriv karakter hoopis Noomi. Pöördeliste hetkede läbi Noomi elus ja tema suhtes Rutiga jutustatakse meile Iisraeli lugu ja selle kulgemist. Noomi kaudu kuuleme leinaga heitlemisest, võõrandumisest ja koduigatsuse valust. Läbi tema silmade märkame patriarhaalses ühiskonnas elavate naiste haavatavust, kogukonnaelu olulisust ning palve ja õigluse ühtepõimumist Iisraelis. Näeme, kuidas leskede ja vaeste eest hoolitsemine on Toorasse sissepõimitud ning leiab väljundi igapäevase hoolimise praktikates. Noomi kaudu saame teada, kui oluline on suguvõsa lunastaja roll. Noomi teab ka kindlaksmääratud samme, mida Rutt peab astuma, selleks, et käivitada lunastusprotsess. Raamat avaneb Noomi looga, see varjutab iga peatüki ja lõpeb tema tulevaste põlvede sugupuuga.
Ruti raamat pakub ka palju isiklikke äratundmisi, sest Noomi kogemused peegelduvad vastu paljude usklike eludest. Pettumuse valu, kaotuse tühjus ja rõhuv kurbuse koorem on tuttavad paljudele, kes Jumalat kummardavad. Tunneme ära selle meeleheite, nähes Noomit viimse jõuga usu külge klammerdumas, ise Jumala peale vihane ja lootusetult üksinda. Samas on meilegi tuttav leina taandumine ja troosti leidmine, kui Jumal jäkab Noomi õnnistamist läbi Ruti piiritu armastuse ja hämmastavate sündmuste seeria, mis muudab kogu nende elu. Noomi transformatsioon segadusest ja meeleheitest tänutundesse ja rõõmu, kajastub kristlaste kogemuses üle terve maailma.
Raamatu kõige olulisemad teemad on pühendumine ja lunastus. Ruti täielik pühendumine oma ämmale ja Boase jumalik pühendumine õiglusele tõstavad mõlemate elud lunastuse reaalsusesse. Nimi on tagasi ostetud, pärand on taastatud. Suguvõsa lunastaja ennastohverdav roll paneb kristlasted vaatama ettepoole, veel suuremale ohvrile. Taaveti soo jätkumine kulmineerub tulevase Poja lunastavas armastuses, mis viib Ta ristipuule, et anda oma elu meie eest.
Kommentaar
Noomi lugu konkureerib sügava ahastuse ja suure murrangu poolest Iiobi looga. Kodumaalt ära lõigatud ning lesestunud immigrandina on ta siin silmitsi kõige selle kaotuse ja valuga, mille nimel ta elanud on. Mõlema poja surm toob äkilise lõpu Elimeleki suguvõsale; kaua hellitatud tulevikulootused hävivad. Pole ime, et sellises olukorras tekib Noomil suur soov lihtsalt ära koju minna. Paljude segaduses olevate inimeste jaoks tähendabki "kodu" pigem sügavat igatsust rahu ja turvalisuse järele.
Üllatav on aga see, et Noomi miniad tahavad temaga kaasa minna. Paika, mis ei ole nende kodu. Nad on järginud patrilokaalset mustrit mis sundis neid ühinema oma mehe perekonnaga, kuid selle perekonna on surm nüüd lõplikult hävitanud. Moabis oleks neil lootust uuesti abielluda ja oma elu otsast alustada, aga Juudamaal oleksid nad võõrad, kes tunnevad väga vähe sealseid tavasid ja kombeid, ning kellel tuleks elada ilma kindla väljavaateta elatist hankida. Vähe sellest, on üsna tõenäoline, et neil tuleb silmitsi olla ka vaenulikkusega. Püüdes veenda oma miniaid, et nad naaseksid oma isakoju, lähtub Noomi enda isiklikust, Jumalast mahajäetuse tundest, ning usust, et tal pole neile armastavatele ja lahketele noortele naistele enam midagi pakkuda.
Ruti vastus oma ämmale on kindlasti üks isikliku pühendumise kõige sügavaimaid väljendusi üldse. See on täielik, elukestev, ustav, tingimusteta ja pöördumatu. Ruti pühendumine on niivõrd kooskõlas Jumala lepingulise pühendumisega oma rahvale, et kuigi Noomi heitleb usus püsima jäämisega, on ilmne, et usk Ruti sees on vägagi elus. Kõik, mida Noomi Jumala ees usus elades on õppinud, antakse talle tema suurima vajaduse tunnil tagasi. Mõnikord võib juhtuda, et meid kutsutakse uskuma kellegi teise eest selleks, et meeleheite perioodil suudaksid nemad oma usus püsima jääda. Jumal saab kasutada meie palves sündinud pühendumist selleks, et süüdata kelleski uuesti lootus ja tuua uut elu.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey