Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rt 4:1-22
Boas naib Ruti ja Rutt saab Taaveti esiemaks1Ja Boas läks väravasse ning istus seal; ja vaata, see lunastaja läks mööda, kellest Boas oli rääkinud, ja Boas ütles: „Tule istu siia, sina, mis su nimi nüüd ongi!” Ja see pöördus ning istus.
2Ja Boas võttis kümme meest linna vanemaist ning ütles: „Istuge siia!” Ja need istusid.
3Siis ta ütles lunastajale: „Noomi, kes tuli tagasi Moabi väljadelt, tahab ära müüa põlluosa, mis kuulus meie vennale Elimelekile.
4Siis ma mõtlesin, et ma teatan sulle ja ütlen: Osta see nende ees, kes siin istuvad, ja mu rahva vanemate ees! Kui sa tahad lunastada, siis lunasta, aga kui sa ei taha lunastada, siis avalda mulle, et ma teaksin, sest peale sinu pole kedagi, kes võiks lunastada, ja sinu järel olen mina!” Ja ta ütles: „Mina lunastan!”
5Siis ütles Boas: „Sel päeval, kui sa ostad Noomilt põllu, ostad sa selle ka moabi naiselt Rutilt, surnu naiselt, surnu nime taastamiseks tema pärisosal.”
6Aga lunastaja ütles: „Ma ei saa siis seda enesele lunastada, et mitte rikkuda oma pärisosa. Lunasta sina enesele see, mida mina pidin lunastama, sest mina ei saa lunastada!”
7Vanasti oli Iisraelis vabaksostu ja vahetuse puhul kogu asja kinnituseks seesugune viis: üks tõmbas sandaali jalast ja andis teisele; see oli Iisraelis tõendiks.
8Ja lunastaja ütles Boasele: „Osta enesele!” ning tõmbas sandaali jalast.
9Siis Boas ütles vanemaile ja kogu rahvale: „Te olete täna tunnistajad, et ma olen ostnud Noomilt kõik, mis kuulus Elimelekile, ja kõik, mis kuulus Kiljonile ja Mahlonile.
10Ka olen ma moabi naise Ruti, Mahloni naise, ostnud enesele naiseks, et taastada surnu nimi ta pärisosal, et ei kaoks surnu nimi ta vendade hulgast ega ta kodukoha väravast; te olete täna selle tunnistajad.”
11Ja kogu rahvas, kes oli väravas, samuti vanemad, ütlesid: „Meie oleme tunnistajad. Issand tehku naine, kes tuleb su kotta, Raaheli ja Lea sarnaseks, kes mõlemad ehitasid Iisraeli koja! Tee vägevaid tegusid Efratas, tee oma nimi kuulsaks Petlemmas!
12Ja saagu su sugu Peretsi soo sarnaseks, kelle Taamar sünnitas Juudale, seemnest, mille Issand sulle annab sellest noorikust!”
13Ja Boas võttis Ruti ning see sai tema naiseks; Boas heitis ta juurde ja Issand andis, et Rutt jäi lapseootele ja tõi poja ilmale.
14Siis ütlesid naised Noomile: „Kiidetud olgu Issand, kes täna ei jätnud sind lunastajata! Saagu ta nimi kuulsaks Iisraelis!
15Saagu ta sulle hingejahutajaks ja toitjaks su vanas eas, sest su minia, kes sind armastab, on ta sünnitanud, tema, kes sulle on parem kui seitse poega!”
16Siis Noomi võttis lapse, pani oma sülle ja sai tema hoidjaks.
17Ja naabrinaised panid temale nime, öeldes: „Noomile sündinud poeg!” Ja nad panid temale nimeks Oobed; temast sai Taaveti isa Iisai isa.
18Ja need on Peretsi järeltulijad: Peretsile sündis Hesron;
19Hesronile sündis Raam ja Raamile sündis Amminadab;
20Amminadabile sündis Nahson ja Nahsonile sündis Salma;
21Salmale sündis Boas ja Boasele sündis Oobed;
22Oobedile sündis Iisai ja Iisaile sündis Taavet.
Kui Boas võtab vastutuse Elimeleki perekonnaliini taastamise eest saab temast missiooniga mees. Värava juures oma sugulast ootav Boas võis teistele tunduda sama tavalisena kui alati, tegelikult aga oli ta kogu kohtumise hoolikalt läbi mõeldud ja planeerinud. Kümme vanemat, kellest said juhtumi tunnistajad, kuulasid tähelepanelikult Boas esitust Noomi juhtumist, ja tõendust, et on vaja taastada Noomi pärandiosa vastavalt käsuseadusele.
Noomi kõige lähema sugulase positiivne vastus tuli aga liiga rutakalt ja Boas pidi selgitama, et küsimus pole mitte ainult maaomandis, vaid hoolitseda tuli ka Elimeleki nime ja soo jätkamise eest. Suguvõsa lunastajal pidi noorema lesega abielluma, et saadud järglaste kaudu säilitada surnud mehe nimi.
Sugulase kiire taganemine osutas, et otsustavam kui vastutuse võtmine oma surnud sugulase eest, oli selle mehe jaoks kohustusega kaasneva isikliku riski suurus. Selline isiklik kaalutlemine vastandub silmatorkavalt Boase omakasupüüdmatu kohusetundega.
Boase poolt tunnistajate ees kinnitatud lubadus - võtta enda peale suguvõsa lunastaja kohustused Noomi ja Ruti eest, oli täielik ja tingimusteta. Just seda ongi lugeja oodanud, arvestades Boase siirust Jumala ees. Tunnistajate nõusoleku hüüd märgib otsuse tähelepanuväärsust, pitseerides samas Ruti vastuvõtmise Juuda kodakondsete hulka. Vanemate õnnistuspalved liidavad Ruti kindlalt Raaheli ja Lea, Iisraeli esiemade liiniga, ning välistavad täielikult Ruti endise identiteeti moabi naisena. Need kõlavad lausa prohvetliku refräänina.
Kui Boase ja Ruti abiellu sünnib poeglaps, pöördub jutustuse fookus tagasi Noomile. Kontrastina Noomi poolt kogetud sügavale tühjusele loo alguses, oli ta nüüd täidetud rõõmuga tuleviku suhtes. Kuigi tal ei ole "seitset poega" (s 15) - mis oli perekondliku õnnistuse ülim määr - tunnistasid naised tema ümber, et Ruti armastus ületas selle. Jumal oli Noomile andnud lapselapse keda armastada ja kelle eest hoolt kanda. Lesestunud ema, kes leinas oma kahe poja järglaste puudumist, sai uue pärija ja uue lootuse.
Naised nimetasid beebi Oobedit Noomi teiseks suguvõsa lunastajaks. Läbi Boase ja Oobedi sai Noomi tagasi oma tuleviku ja pärandiõiguse. Naiste palved Oobedi eest said rohkem kui lihtsalt vastatud. Oobed kandis edasi Elimeleki nime, taasühendas perekonna nende esiisade maaomandiga ja tõstis oma vanaema kuninglikku perekonnaliini.
Jumala armu tõttu saab Noomi näha Ruti ustavuse ja mõlema Jumala usaldamise tulemusi. Paljud meist seda aga ei saa näha sellist lõpplahendust. Mitmed usklikud heitlevad elu lõpuni täitumatu lootusega, vaatamata usule ja paljudele palvetele.
Aga ka Noomi ei saanud iialgi näha lõplikku pilti. Ta suri teadmata, et tema lapselapsest saab Iisraeli suurimaid kuningaid; ta suri, ilma et oleks kunagi saanud kuulda Psalme, mis olid kirjutatud tema järeltulija poolt ja mida lauldakse läbi ajaloo; mitte kunagi ei adunud ta, et Messias tuleb läbi tema suguvõsa liini.
Olen kohanud paljusid, kellede vanemad, pastorid või sõbrad surid, ilma et oleksid näinud õnnistusi, mis tänu nende usule esile tõusid - ja ikkagi oli uskujate usu tulemus suurem kui nad iial oleksid osanud arvata. Meia näeme otsekui läbi uduse klaasi ja üürikeseks ajaks, kuid igavene Jumal võib tuua üles vilja, mis ületab kaugelt kõik ootused või ettekujutuse. Meie kutsumine on kääda lihtsalt ustavaks, usaldavaks ja lootusrikkaks. Kõik ülejäänud võime jätta Jumala hooleks.
See lugu meenutab meile, et lunastuse hind on alati kõrge. Ajaloost näeme, kuidas lunastuses sisaldub alati kellegi enesesalgamine kellegi teise vabaduse heaks. Ka kaasaja kristlastelt oodatakse ohvreid teiste jaoks, eriti nende jaoks, kes on puuduses või ebasoodsas olukorras. Boase jaoks tähendas see enese (elu) andmist selleks, et tema sugulase nimi võiks püsima jääda. Aga tema sõnakuulelikkus Jumalale tõi esile tulevase lunastaja, kes maksab lõpliku hinna, tehes lunastustöö kättesaadavaks kõikidele üle kogu maailma.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey