Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ho 8:1 - 9:9
Iisraeli ebajumalateenistus mõistetakse hukka1Olgu sul pasun huultel! Issanda koja peale langeb otsekui kotkas. Sest nad on rikkunud mu lepingut ja on hakanud vastu mu Seadusele.
2Nad kisendavad küll minu poole: „Mu Jumal! Meie, Iisrael, tunneme sind!”
3Iisrael on hüljanud hea, vaenlane ajab teda taga.
4Nad on seadnud kuningaid, aga mitte minu poolt; nad on seadnud vürste, aga mina ei teagi; oma hõbedast ja kullast on nad teinud enestele ebajumalaid, et saada hävitatud.
5Samaaria! Su vasikas tõugatakse ära! Mu viha põleb nende vastu. Kui kaua on nad võimetud puhastuseks?
6Sest ka see on tulnud Iisraelist, sepp on selle teinud, see ei ole jumal. Kildudeks lüüakse Samaaria vasikas.
7Jah, nad külvavad tuult ja lõikavad tormi. Kõrrel pole kasvu, see ei anna jahu; või kui annabki, siis neelavad selle võõrad.
8Iisrael on ära neelatud. Nüüd on nad paganate seas nagu kõlbmatu astja.
9Sest nad on läinud Assurisse nagu üksik metseesel. Efraim on jaganud armukingitusi.
10Kuigi nad jagavad neid paganate seas, kogun mina neid nüüd; ja nad hakkavad vähenema kuninga ja vürstide koorma all.
11Et Efraim on patu tegemiseks ehitanud palju altareid, siis on altarid saanud temale patuks.
12Kuigi ma kirjutan temale väga palju oma seadusi, peetakse neid võõraks asjaks.
13Nad ohverdavad mu ohvriandide ohvreid ja söövad selle liha; Issandal pole neist hea meel. Nüüd mõtleb ta nende süüle ja nuhtleb nende patte: nad peavad pöörduma tagasi Egiptusesse.
14Iisrael unustas oma Looja ja ehitas paleesid, ka Juuda ehitas palju kindlustatud linnu; aga mina saadan ta linnadesse tule ja see neelab ta suured hooned.
Truudusetu Iisraeli karistus1Ära rõõmusta, Iisrael, ära hõiska nagu teised rahvad! Sest sa oled hoora viisil lahkunud oma Jumalast, oled armastanud hoorapalka kõigis rehealustes.
2Rehi ja surutõrs neid ei toida ja veini ei pea neil olema.
3Nad ei saa jääda Issanda maale, vaid Efraim läheb tagasi Egiptusesse ja nad peavad Assuris sööma roojaseid asju.
4Seal nad ei kalla Issandale veini ja nende tapaohvrid pole talle meele järgi; nende leib on nagu leinaleib: kõik, kes seda söövad, rüvetavad endid; sest leiba on neil ainult eneste jaoks, Issanda kotta seda ei tule.
5Mida te teete pühade ajal, Issanda-püha päevadel?
6Jah, vaata, nad peavad lahkuma laastamise pärast; neid kogub Egiptus, neid matab Memfis; umbrohi pärib nende hõbeasjad, nende telkides kasvavad ohakad.
7Katsumise päevad tulevad, kättemaksu päevad tulevad, Iisrael saab seda tunda. „Prohvet on rumal, vaimumees on hull!” Et su süü on suur, siis on ka vaen suur.
8Efraim luurab prohvetit, kes on mu Jumalaga. Kõigil ta teedel on linnupüüdja pael, ta Jumala kojas on vaenulikkus.
9Nad on sügavalt laostunud, otsekui Gibea päevil; aga tema mäletab nende süüd ja nuhtleb neid nende pattude eest.
Usk selle parimas vormis küsib, kuidas oleks võimalik isiklik jumalakogemus muuta abistavaks kogukonnas, kus elame ja liigume. Usk selle halvimas, regligioosses vormis on institutsionaliseeritud mõjutuks, teenib vaid kitsa siseringi huve, korrutab mõttetuks muutunud fraase ning täidab ruumi enda ümber halva lõhnaga isegi skeptikute jaoks. Vaatamata rahva protestile (s 2,13) tõukas Jumal nende religiooni endast eemale, sest jõulise ja elust tulvil usu asemel nägi Ta rahva usuliste kommete välise vormi taha peidetud tühjust ning jumalakummardamise mehhaanilisust. Hoosea polnud üksi, kui tema sõnadest kajas jumalik kohtuotsus religioonile, milles puudus tõeline ohvrimeel, sügavus ja sisu.
Rahva jaoks ei omanud ka Jumala sõnad enam kaalu ega autoriteeti- nad suhtuvad sellesse kui “võõrasse asja” (s 12). On lihtne saada petetud kaasaegstest loosungitest, mis peegeldavad pigem kultuurilist relativismi, kui igavest tõde.
Hästi sisseharjutatud usulised praktikad olid läbiimbunud korruptsioonist, prioriteedid olid peapeale pööratud, ning neist ei jätkunud täitma rahva tõelisi vajadusi. Puudu oli Jumala elavast ligiolust. Seepärast olid nende jalad määratud komistama kohtuotsusesse ning vaimsesse pimedusse (s 7). Algne visioon rahvast, kes on eraldatud ja pühitsetud oma Jumalale, oli tundmatuseni moonutatud, ning see, mis pidi olema elva ja elu ülalhoidev leib, oli muutunud surmatoovaks pidusöögiks.
Salmi 11 taga on sõnademäng. Efraim oli ehitanud palju altareid patuohvriks (mis pidid patu ära võtma), aga need osutusid patu tegemise altariteks. Ohver kui vahend Jumalaga suhte korraldamiseks ja tugevdamiseks ei leidnud õiget rakendust, vaid väärkasutamist. Seal ei teenitud enam maa ja taeva Loojat, vaid Looja loodud taevatähti.
Prohveti ülesanne polnud lihtne, sest tal tuli vastu seista tervele rikutud suhtumise hoovusele (Ho 9:8-9). Valesti mõistetuna, naeruvääristatuna ning viimaks ka ärapõlatuna - leiab prohvet tunnustuse Kristuse sõnades (Mt 5:10), sest Kristus ise seisis samal tulejoonel. Need, kes soovivad võita maailma Kristusele, ei tohiks eeldada, et evangeeliumi koos selle nõuetega on inimestel lihtne aktsepteerida. See on võimalik vaid Püha Vaimu abiga ja Jumala väelises ligiolus.
Selle kommentaari autor: APÜ