Kui sa kuulud kasvavasse kogudusse, sellisesse, kus oma usust tunnistamisel ollakse edukad, siis tead samuti milliseid probleeme toob kaasa koguduse laienemine. Uued inimesed ei ole juba olemasolevate liikmete kloonid. Neil on iseloom ja nad on isiksused, neile omane taust ja kultuur, mis on vorminud nad just selliseks nagu nad on. Jumal armastab neid just sellistena ning seepärast ei saa keegi koguduses öelda: “Armastaksime neid uustulnukaid veidi enam, kui nad natukenegi püüaksid meie moodi olla.” 

Just seline oli ka galaatia koguduse probleem. Kogudusse tulnud uued kristlased oli paganad ning mitmed inimesed emakirikust Jeruusalemmas soovisid näha neid juutidena käitumas. Kui Jeesus oli Iisraeli Messias, siis need, kes Teda armastasid, peaksid samuti täitma Iisraeli käsuseadust - see oli argument mille najal galaatia koguduse uusi liikmeid sunniti uuteks sammudeks. Paulus üritas oma kirjaga seda protsessi peatada. Jumal armastas neid uusi paganatena, ning nemad võisid Jumalat armastada samuti paganatena.

Paulus uskus, et Jeesuse tulemine oli muutnud kogu armu maastiku. Aeg oli täis saanud  (Gl 4:4). Nüüdsest oli Jumala leping Iisraeliga avatud kõikidele rahvastele. Ja ukseks sellesse lepingusse oli usk. Paganad ei pidanud end siduma juutide käsuseadusega, vaid nad olid vabad armastama Jeesust selliste inimestena nagu olid. Neile esitati kutse liituda Jeesuse koguduse osadusega ning kogudusele esitati kutse olla osaduses nendega.

Paulus alustab seda kirja talle omasel viisil, nimetades saatjat, saajat ning tervitustega. Siis aga peaks tulema tänu osa - kuid seda ei tule, vaid selle asemel kõneleb Paulus äärmise kirglikkusega ühest ainsast ja muutumatust evangeeliumist. Ta on šokeeritud sellest, et galaatia kristlased on ohus, eemaldumas sellest Jumalast, kes neid kutsus ning pöördumas “teistsuguse evangeeliumi” poole.

Paulus ei säästa sõnu, deklareerides, et on ainutl üks ja tõeline evangeelium - see mida tema, Paulus nende keskel olles kuulutas. Ilmneb, et “mõned” (s 7) koguduse seast ajavad noori kristlasi segadusse moonutades Pauluse kuulutatud sõnumit. Paulus ei täpsusta, mida täpselt tehakse, aga edasisest selgub, et noori kristlasi veendi lisaks usule Kristusesse ka käsuseaduse nõudeid täitma. 

Pauluse jaoks on mistahes “lisand” evangeeliumile selle moonutus, mis muudab evangeeliumi sõnumi tõhutuks. Kaasajal oleme sedavõrd harjunud igasuguste täiendatud versioonidega mistahes programmides, et meil on raske näha probleemi evangeliumisse mõne muutuse tegemises või versioonis “Evangeelium.2.0.”

Paulus mõistab, et selline lähenemine evangeeliumi puutumatusele ei tee teda sugugi populaarseks, aga tema jaoks ei ole see peaasi. Ta ei otsi publikut ega püüa kellelegi  meeldida, aga ta kaitseb Tõde, sest ainult tõde saab inimese vabaks teha (Jh 8:32)

Evangeeliumis on tõde, teab Paulus - selline tõde, mida ei saa, ei tohi sobivaks nudida ega lühikeseks näppida, seda ei ole vaja kuidagi laiendada või kaunistada. See ise on standard: spetsiifiline, väeline ning piisav. See on sõnum Isa armust ning Poja kingitusest, sõnum andestusest, vabadusest ning uue maailma koidikust - Jumala täiuslikust tööst ja sellele ei ole midagi lisada.