See psalm kuulub “Kuninglike psalmide” hulka, mida lauldi eriliste sündmuste puhul Jeruusalemma templis - antud juhul kuninga troonile asumise puhul. Iidses Lähis-Idas võis ühe valitseja surm sageli vallandada rahutused alistatud ning vallutatud rahvaste hulgas, kes janunesid vabaduse järele. Just sellist olukorda peegeldavad laulja poolt kasutatud kujundid. Lähemalt vaadates aga näeme, et laulja küsib riikide valitsejatelt, kuningatelt, miks nemad mässavad Issanda ja Tema võitud mehe vastu.

Peamiselt on see laul ülistus taevasel troonil aset võtnud (s 4) Jumala auhiilgusele ning kinnitus sellest, et Iisraeli rahvas austab Teda, kui tõelist Issandat, kes on üle kogu maailma ning kõikide inimeste Päästja. Laulja lootus, et rahvad lõpetavad oma mässamise ning otsivad pelgupaika Jumala armu all, oli rajatud usule ja Jumala tõotustele. Kogu väline ja ka ajalooline pilt aga viitas vastupidisele. Issanda auhiilgus oli inimeste silme eest peidetud, ometi nägi laulja Jumalast valitud kuninga kroonimises kusagil Juuda kuningriigi ääremaal, kõikvõimsa Valitseja - universumi ajaloo Issanda nähtamatut kätt.

Uue Testamendi autorite jaoks väljendab see psalm aga Jeesuse taastuleku ootust ja nii muutub Jumala varjul olev auhiilgus veelgi suuremaks, sest me ootame ristilöödud Messia ja Päästja tagasitulekut siiani Jumala vastu mässavate maailma rahvaste juurde. 

Vaid usu, mitte jõu mõjul, tunnevad ja tunnistavad patused Jeesuse oma Kuningaks ning kuulutavad Tema ainsaks lootuseks kogu maailmas. Rahvad ja riigid võivad ju jätkuvalt deklareerida oma sõltumatust Jumalast, kuid vasturevolutsioon on juba alanud, ning kui jumalik Poeg tuleb tagasi siia maailma, saab Ta näha, kuidas kõik rahvad pöörduvad Jumala poole, “teenides Teda kartuse ja värisemisega.” (s 11).