Paljud mäletavad kuidas lapsena igatseti jõule, et saaks taas avada kingitusi. Sageli tundus ootamine nii pikk, nagu ei jõuaks jõulud kunagi. Ja siis kui nad viimaks käes olid sooviti salamahti, et see päev iial ei lõpeks. 

Tänane kirjakoht räägib Simeonist, kes samamoodi vaatas tulevikku suure igatsusega. Aga tema ei soovinud kingitusi, ta soovis näha Jumalat tegutsemas ajaloos ning lunastamas maailma. Siimeon ei olnud laps, vaid ta oli õiglane Iisraeli mees. Jumal oli talle ütelnud, et ta ei sure enne, kui on näinud maailma suurimat kingitust, Jumala Messiat (s 26). 

Viimaks oli see päev käes! Jeesuse kaheksandal elupäeval tõid vanemad Ta templisse ümberlõikamiseks ning nimepanekuks. Nad ei olnud jõukad ning seepärast tõid käsuseaduse kohaselt nn “vaesteohvri”: kaks turteltuvi või tuvi (3Ms 12;8). Issanda Messias pärines vaesusest ( 2Kr 8:9).  See pärast peaksime just täna, erinevalt kõikidest teistest päevadest, meeles pidama vaeseid. 

Püha Vaim juhtis Messiat näha igatseva Siimeoni templisse just õigel päeval. Ta tuli ning vaatas, kuidas väikesi poisse toodi ette ümberlõikamiseks. Viimaks, kui Jeesus ette toodi, andis Jumal Siimeoni südames märku: “Tema on see!” Siis astus Siimeon esile ja võttis lapsukese suure rõõmuga oma kätele. Tema jõulud olid saabunud! Ta puhkes laulma laulu, mida meie tunneme “Nunc dimittis’e” (Nüüd lased sa…) nime all. See on Luuka evangeeliumi neljas laul.

Siimeoni laul oli rõõmulaul, sest tema igatsus oli täide läinud. Jumala Messias oli saabunud ning tõotus täidetud. Pääste oli tulnud kõikidele. Jesaja poolt kuulutatud valgus paganatele - säras täies hiilguses ( Js 9:1-6). 

Milline päev see Siimeonile oli! Milline päev meile! Nautigem seda, rõõmustagem ning pidagem meeles, et alates esimestest jõuludest on jõulud iga päev - ehk päästevõimalus kõigile rahvaile igapäevaselt kättesaadav! Tähistagem seda Jumala armu  üheskoos!  Siis aga mingem ja kuulutagem sellest terves maailmas!