Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 22:1-12
Miika kuulutab kaotust Ahabile ja Joosafatile1Kolm aastat elati nõnda, et Süüria ja Iisraeli vahel ei olnud sõda.
2Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli
kuninga juurde.
3Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: „Te ju teate, et
Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära
Süüria kuninga käest!”
4Ja ta küsis Joosafatilt: „Kas tuled koos minuga sõtta Gileadi
Raamoti pärast?” Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: „Nagu sina,
nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused,
nõnda minu hobused.”
5Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: „Küsi ometi enne Issanda
sõna!”
6Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest,
ja küsis neilt: „Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või
pean loobuma?” Ja nad vastasid: „Mine, ja Issand annab selle kuninga
kätte!”
7Aga Joosafat küsis: „Kas ei ole siin veel mõnda Issanda
prohvetit, et saaksime temalt küsida?”
8Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: „On küll veel üks mees,
kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei
kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg.” Aga
Joosafat ütles: „Kuningas ärgu rääkigu nõnda!”
9Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: „Kähku
siia Miika, Jimla poeg!”
10Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki
oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava
suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
11Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles:
„Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on
hävitatud!”
12Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: „Mine
Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga
kätte!”
Ahabi ja Joosafati ebaõnnestunud sõjakäigust on õppida nii mõndagi. Joosafat oli Ahabi täielik vastand. Ühel hetkel tegi ta aga saatusliku vea, astudes Ahabiga sugulussidemetesse, sellele järgnes hiljem ka sõjaline liit.
Ahab õhutas teda koos endaga sõjateele asuma. 2. Ajaraamat annab kõigele sellele hinnangu: see ei meeldinud Jumalale ( vt 2Aj 19:2).Loetud lõigust näeme kahe kuninga erinevat käitumist. Ahabil oli nelisada prohvetit, kes n-ö sõid kuninga laualt ja olid seega ka kohustatud rääkima kuningale meeltmööda. Need ei olnud enam Baali preestrid – väliselt teenisid nad Iisraeli Jumalat, kuid nad ei rääkinud Jumala sõnumeid, sest olid kuninga poolt kinni makstud.Seega sõltus usk riigivõimust. Sellisest liidust ei ole aga kunagi midagi head tulnud. Märgime veel, et nende keskel ei olnud Eelijat, Eliisat ega Miikat, kindlasti ka mitte ühtegi neist sajast tõelisest Jumala prohvetist, kelles loeme 1Kn 18:13.Joosafati süda oli õiglane ja puhas Jumala ees. Kinnimakstud prohvetite esinemine tundus talle nii kahtlustäratav, et ta jättis nende sõnumi tähelepanuta. „Kas ei ole siin veel mõnda Issanda prohvetit, kellelt küsida?“ Me kõik peaksime Joosafatist eeskuju võtma – sedavõrd oluline oli talle vaimulik tunnetus ja Jumala tahtmise küsimine! Tänases tekstis on sellest juttu kolmel korral ( s 5, 7 ja 8).
On tähelepanuväärne, et Ahab tegelikult teadis, kelle käest tuleks tõeline Jumala sõna, ta oli teadlik Miikast, ja kuigi ta oli juba kord pääsenud üle noatera ning saanud Jumalalt eriarmu, siis ka nüüd ei huvitanud teda tegelikult mida Jumal arvas. Tema enese mina ja arvamine oli olulisem ja ta isegi ei karda seda välja öelda: “Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba.“ Kui suur saab olle inimsüdame pimedus! Ja kui kerge on sellesse libiseda!
Selle kommentaari autor: APÜ