Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 11:1-18
Peetrus õigustab paganate ristimist1Aga apostlid ja vennad, kes elasid mööda Juudamaad laiali, said kuulda, et ka paganad olid Jumala sõna vastu võtnud.
2Kui nüüd Peetrus tuli üles Jeruusalemma, riidlesid ümberlõigatud temaga:
3„Sina oled astunud sisse ümberlõikamata meeste juurde ja söönud koos nendega!”
4Siis Peetrus hakkas rääkima ja seletas neile järgemööda kõik:
5„Mina olin Joppe linnas palvetamas ja nägin nagu endast ära olles nägemuse: üks anum, mida lasti nelja nurka pidi taevast maa peale, laskus nagu suur lina ja tuli otse minu ette.
6Ja kui ma seda ainiti vaatasin, nägin ma ilmamaa neljajalgseid ja metsloomi ja roomajaid ja taeva linde.
7Aga ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: „Tõuse, Peetrus, tapa ja söö!”
8Aga mina ütlesin: „Ei ilmaski, Issand, sest minu suust ei ole veel kunagi sisse läinud midagi keelatut ega rüvedat!”
9Hääl taevast ütles aga teist korda: „Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!”
10See sündis kolm korda, ja kõik tõmmati jälle üles taevasse.
11Ja ennäe, otsekohe seisis koja ees, kus me olime, kolm meest, kes olid läkitatud Kaisareast minu juurde.
12Aga Vaim ütles mulle, et ma läheksin nendega kaasa ilma kõhklemata. Minuga tulid koos ka need kuus venda ja me läksime selle mehe majja.
13Ja tema jutustas meile, kuidas ta oli näinud inglit oma majas seismas ja ütlemas: „Läkita mehi Joppesse ja kutsu Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus.
14Tema räägib sulle sõnu, mille läbi sina ja kogu su pere saate päästetud.”
15Kui ma siis hakkasin rääkima, langes Püha Vaim nende peale nii nagu meiegi peale alguses.
16Siis tuli mulle meelde Issanda sõna, kuidas ta ütles: „Johannes ristis küll veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga.”
17Kui nüüd Jumal on andnud neile samasuguse anni kui meilegi, kes me usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes olen siis mina, et ma oleksin võinud Jumalat keelata?”
18Seda kuuldes nad rahunesid ja andsid Jumalale au, üteldes: „Siis on Jumal ka paganatele andnud meeleparanduse eluks.”
Esimeses salmis öeldakse, et apostlid ning vennad Juudamaal kuulsid, et paganad olid “Jumala sõna vastu võtnud”. Sellele aga ei järgne mingit rõõmupidu - lihtsalt edastatakse ning võetakse teadmiseks fakte. Rõõmule vastpidiselt aga tekib taolise informatsiooni tulemusena hoopis ärevus: nende endi hulgast pärit kuulutaja, esiapostel Peetrus (!) on läinud paganate juurde kuulutama ja praktiseerinud midagi alarmeerivat! Ülejäänud koguduse juhid, kes tundsid vastutust kaitsta noort kogudust, reageerivad ägedalt ning püüavad kogu sündmust hinnata koguduse korrektsuse seisukohast, nii nagu nemad seda õigeks pidasid.
Tuleks tähele panna Peetruse eeskujulikku reaktsiooni vastuseks tema tegude kritiseerijatele.
Peetrus jutustab oma kriitikutele “terve loo” (s 4). Ta jääb ausaks kirjeldades oma vastumeelsust murda harjumuspärast, päritud käitumismudelit, kuid tema kaitsekõne kulminatsiooniks on väide, et igasugune teine käitumisviis antud olukorras oleks olnud “Jumala tee takistamine” (s 17). Teisisõnu: Peetrus ei saanud ega julgenud Jumalale vastu hakata.
Jeesuse juudi rahvusest järgijate hämmastus on sügavate juurtega ning täiesti ehtne. Peetruse tegu oli karjuvas vastuolus juutide käsuseadusega ning Jumal ei saanud ju iseenesele vastu toimida? Peetrus aga juhib nad Jeesuse enese sõnade juurde, püüdes tõlgendada nende ümber toimuvat Püha Vaimu väljavalamist paganate peale (s 16).
See pirntsiip aga- tõlgendada meid kohtavat ootamatut, ebamugavat või hämmastavat sündmust omaenese eelduste ning eelneva kogemuse baasil, mitte aga Pühakirja autoriteetsete tekstide alusel, on selles loos, (aga ka koguduse arengus edaspidi) otsustava ja suure tähtsusega. Ainult emotsioonide pinnalt regaeerides asjadele mis toimuvad teisiti või meid häirivad, võime vägagi kergesti mööda vaadata sellest, mida Jumal tegelikult tegemas on. Jah, me ei tohi olla naiivsed, kuid samamoodi ei tohi me ka rutata järelduste tegemisega ning kohtumõistmisega asjade suhtes mis esmapilgul nagu ei “saaks olla Jumalast” - ning sel viisil neid otsekui vaimulikku prügikasti lennutada.
Ümberlõigatud kristlaste kiituseks tuleb öelda, et nad olid avatud Jumala toimimisele ka uutel viisidel, kuigi see tundus neile esmapilgul väära praktikana . Nad võtsid rõõmuga vastu Peetruse selgituse (s 2, 18), “ rahunesid ja andsid Jumalale au, üteldes: "Siis on Jumal ka paganatele andnud meeleparanduse eluks." Selline valmisolek järgida Püha Vaimu juhtimist on samanoodi erakordne ning eeskujuks kõikidele koguduste juhtidele edaspidi. Jumal teeb jätkuvalt uut, eriti aga Jeesuse vere läbi sõlmitud uue lepingu järgsel ajastul.
Toimunud sündmuse ja ka väljaspoolt tulijate (paganate) aktsepteerimise aluseks sai ka edaspidi kõikidele uskujatele antud elu and, mille väliseks märgiks oli Püha Vaimu väljavalamine.
Selle kommentaari autor: APÜ