Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 11:19-30
Antiookiasse tekib kogudus19Need, kes olid Stefanose pärast tekkinud viletsuses hajutatud, käisid mööda maad Foiniikiani ja Küprose saareni ja Antiookiani, rääkides sõna ainuüksi juutidele.
20Nende hulgas oli ka Küprose ja Küreene mehi, need rääkisid pärast Antiookiasse jõudmist ka kreeklastele, kuulutades neile evangeeliumi Issandast Jeesusest.
21Issanda käsi oli nendega, ja suur oli nende arv, kes uskuma hakates pöördusid Issanda poole.
22Aga jutt nendest kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse.
23Kui ta pärale jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja julgustas kõiki jääma kindlameelselt Issanda omaks.
24Sest ta oli hea mees, täis Püha Vaimu ja usku. Ja palju rahvast lisati Issanda omade hulka.
25Siis läks Barnabas Tarsosesse Saulust otsima,
26ja kui ta leidis tema, tõi ta tema Antiookiasse. Ning nad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suurt hulka rahvast. Ja see oli Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks.
27Noil päevil tuli prohveteid Jeruusalemmast Antiookiasse.
28Üks neist, Agabos nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada, et suur nälg on tulemas kogu riigis. Nõnda ka sündis keiser Klaudiuse ajal.
29Aga iga jünger otsustas saata Juudamaal elavatele vendadele abi, nii kuidas kellegi käekäik lubas.
30Seda nad tegidki, läkitades annid Barnabase ja Sauluse kaudu vanematele.
Jumala “eriala” on pöörata tingimused, mis esmapilgul tunduvad meid takistavat või lootust hävitavat, uuendatud lootuseks, ning Tema eesmärkide täideviimiseks. Sellest võivad tunnistada mitmed kogudused maailmas (Hiina, endine NSVL, jpt). Enamik meist ei oma ettekujutsut, mida võisid tunda need usklikud, keda tagakiusu tõttu sunniti põgenema oma kodudest (s 19). Aga seesama tagakius, mis tekitas nii palju segadust, andis samas ka vahendid mille abil evangeelium hakkas levima teisteni, kaasaarvatud paganateni. Nii võivad meiegi praegused ebamugavused osutuda õnnistuse toojateks kellelegi teisele.
Need anonüümsed apostlid, “... käisid mööda maad ja kuulutasid evangeeliumi” kuhu iganes nad läksid (Ap 8:4), ning osa neist jõudis Antiookiasse, suuruselt kolmandasse linna Rooma impeeriumis, milles oli ligi pool miljonit elanikku.
Kontrast Anitookia ja Jeruusalemma vahel ei saanud enam suurem olla - tegu oli kosmopoliitse keskusega, kus erineva etnilise ning religioosse taustaga inimgrupid segunesid ning mõjutasid üksteist. Ja selles kontekstis, tulevad mõned nimetud Jeesuse järgijad jagama oma usku paganatega.
Me ei tea, kas need kuulutajad olid teadlikud muutustest mida Jumal oli ilmutuse kaudu andnud Peetrusele ja tema kaaslastele. Aga me teame, et neid juhtis seesama Jumala Vaim. Ja Luukas rõhutab eriliselt, et kui kuulutajad liikusid judaismi piiridest väljapoole, siis “Issanda käsi oli nende peal” ( s 21). Jumal ise suunas ja õnnistas seda initsiatiivi.
Toimunust kuuldes läkitatakse Barnabas (NB! “hea mees, täis Püha Vaimu ja usku” - s 24) Jeruusalemmast Anitookiasse ja temagi näeb kõikehõlmavat tõestust Jumala töö kohta kõiges, mis seal on juhtunud. Barnabase üleskutse aga näitab, et kõige tähtsamaks peeti jüngrite ja apostlite lojaalsust Jeesusele (s 23).
Nimetus “kristlased” (ehk need, kes pidasid ülimaks Kristust, mitte aga keisrit või Zeusi) kinnitab sama: uskujaid tuntakse avalikkuse ees kui Kristusele kuuluvaid. Kristusele kuulumine avaldub ka helduses ja lahkuses, mida “kristlased” näitasid juutidest pöördunute vastu, nende majanduslikus kitsikuses (s 29). Armastus Jumala ning kaasinimeste vastu oli ja saab alati olema Jeesuse jüngrite tunnusmärgiks (Jh 13:35).
Sõnum Kristusest kõlas kui hea uudis vaevatud paganatele ja paljud uskusid (s 21). Rajanud sellise aluse, muutus Antiookias olev kogudus uueks dünaamiliseks keskuseks, millest läksid välja kuulutajad üle terve antiikaja maailma.
Edasi, toob Barnabas esile Pauluse, kes avab võimaluse kristlaste annetuste toimetamiseks kõikidele hädasolijatele. Nii Barnabase kui ka Pauluse tegevus aga sillutab tee juba kõigele, mida loeme järgmistest peatükkidest. Näeme, kuidas lihtne tunnistamise tegu tekitas pöördelised muutused terves ühiskonnas.
Tänane peatükk tõstab eriliselt esile selle äärmiselt olulise rolli mida kannab nn “tavaliste inimeste” armee, kes lihtsalt ei saa jätta rääkimata Jeesusest. Algas ju kõik nende kuulutusest ja samamoodi toimib Jumala Vaim ka kaasajal - tuues esile mõõtmatult suurema “vilja”, kui üks-ühele kuulutades oskame aimata.
Selle kommentaari autor: APÜ