Seda psalmi ei kasutatud sünagoogi ülistuses, vaid see oli „õpetuspsalm“ (s 1-4), ning tihedalt seotud Piibli tarkusekirjandusega nagu nt Õpetussõnad. Psalmist pakub oma lugejatele ( ja ka kogu maailmale – vt s 1,2,) tarkust ja arusaamist mis on tulnud pikast maadlemisest inimliku surelikkuse teemaga ( s 5-9). 

Rikas või vaene, kuulus või tundmatu, noor või vana, tugev, nõrk või puudega…kõik inimesed (s 2,3) on Jumala ees võrdsel positsioonil. Kõik on silmitsi sama lõpuga (s 11). Ja siin on ka saladus, mida laulja tahab meile avada (s 5).

Meie maailmas väärtustatakse kõrgelt jõukust ning staatust. Ka Jumala rahva liikmetel on sageli lihtsam loota enda materiaalse jõukuse peale (s 7). Aga siin on ka paradoks. Need, kes peatnäha ei ole jõukad ja mõjukad (s 7-11), saavad ka raskuste ajal jääda rahulikuks ning hirmuvabaks (s 6) - sest viimselt pole mitte jõukus see, mis kedagi surmast päästab (s 17,18). Jumal näeb inimestevahelist erisust hoopis teisiti: on “targad” inimesed, ning on ka “rumalad” (eesti k “albid” nt Õpetussõnades) (s 11) - ja mõlemate elu siin maa peal saab kord otsa. Seega pole vaja end selle maailma vägevatest, kiitlejatest (nt keda meedia esile tõstab) liialt hämmastuda ega segada lasta (s 14). 

Rikkus iseenesest ei ole kuritegu ega halb asi. Kuri ja ohtlik on hoiak kus rikkus asetatakse Jumalast kõrgemale, Jumala asemele ( 2Tm 6:10). Sel viisil asendatakse Hea Karjane ( Ps 23) halva karjasega - surma enesega (s 15).Psalmi peamine eesmärk pole manitseda rikkaid, vaid palju enam julgustada ustavaid. Esmapilgul üsnagi masendava sisuliini ümbert leiame tegelikult väga rõõmustava sõnumi; tarkusest ning arusaamisest (s 4,21); usaldusest (s 7); lunastusest ja päästest (s 8,16). Üksnes iseenda peale lootev inimene ignoreerib tegelikult surma (nii inimliku kui igavese surma) reaalsust, kuid taolises (rumalas) suhtumises puudub  igasugune turvalisus, mis paljastab saatuslikuks saava Jumala mittetunnustamise. 

Laulja tõstab vastukaaluks esile isikliku ja täieliku usalduse Jumala vastu - ja tõstab selle kõrgemale surmast (s 16), sest Jumal ise on see, kes maksab „elu lunahinna“ (s 16). “Lunahind elu eest“ tähistas sissemakset, millega kriminaalkurjategija sai end vabaks osta seadusega mõistetud surmanuhtlusest. Jumala poolt makstud lunahind võimaldab uskujal saada surma asemel igavese elu.

Psalm aitab meil veel paremini mõista Jumala suurt päästeplaani ja Jeesuse läkitamist, kes tuli siia selleks et „anda oma elu lunahinnaks paljude eest“ (Mk 10:45). Kui Jeesus poleks andnud oma elu lunahinnaks, ei saaks Jumal meid vastu võtta, ega oleks meil surmajärgselt mingit kindlust. Need, kes usuvad Jeesusesse, ei pea oma surma enam vaatama kui takistust, mis on tee peal ees. Vastupidi – Jeesuse töö tõttu on see nende jaoks otsekui juba lahendatud etapp, mille kaudu toimub üleminek igavesse ellu. Ning kuna Jeesuse töö oli lõplik, on igal uskujal kindel lootus igavesele elule - maapealses elus, surmas ja surmajärgselt.

Sellepärast on oma lootuse Jumala peale panemine tarkus (s 4). “Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda” (s 8).  Mitte keegi teine, ka mitte need, kes meid kogu südamest armastavad, ei saa meid vabastada igavesest surmast. Jeesus sai ja tegi seda.