Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 12:1-10
Tagakiusamine kuningas Heroodese poolt1Aga sel ajal hakkas kuningas Heroodes mõnele kogudusest kurja tegema.
2Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna.
3Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal.
4Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua.
5Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.
6Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat.
7Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse kiiresti!” Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha.
8Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!” Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub selga ja tule minu järele.”
9Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust.
10Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku lahkus ingel tema juurest.
Apostlite tegude raamatus pole tagakiusu võimalus kunagi kaugel. Iga edenemine kohtab kindlat vastupanu. Religioossed ja ilmalikud võimud püüavad maha suruda igasuguse kristliku usu edasiliikumise, tegutsedes nii koos kui ka eraldiseisvalt (s 11). Ometi on selge nii sellest loost, kui mujal Apostlite tegudes, et Jeesuse jätkuvat tööd ei saa peatada.
Peetruse üleloomulik vabanemine näitab, et ükski inimlik võim ei suuda teha tammi evangeeliumi võimsale voolule. Ühiskondades, kus teaduslik ratsionalism ja tõejärgse ajastu ideed otsekui lämmatavad evangeeliumi, on kriitiliselt oluline, et inimesed kuulevad selgust ja kindlust toovat sõna Jumalalt.
Need, kes on silmitsi tegeliku vangistusega, vajavad sama sõna: Jumala üldkehtiv ja aegadeülene plaan saab igal juhul täide viidud. Sel ajal kui Heroodes kasutab omi jõhkraid meetodeid: mõõka, ahelaid ja kõrgeima valvega vanglaid, tugineb kogudus palvele. Koguduse olukorda arvestades, olid neil mõned võimalused.
Paulus õpetas, et on võimalik kasutada oma õigust ka läbi kohtuprotsessi, aga see ei tohi iial sündida palve hinnaga või selle arvelt. Pealegi me ei tea alati, mida paluda (Rm 8:26), või palume tänase loo jüngrite sarnaselt väga väikese lootusega. Kuid igasugune palve näitab mingisugust usu taset. Peetrus peab end näpistama ja ka kogudus üllatub, kui nad avastavad, et Jumal oma helduses annab rohkem, kui nemad eales suutsid arvata.
Peetruse vangist vabastamine demonstreerib Jumala väge, kes on võimas kaitsma ning päästma oma sulaseid kurjade inimeste vägivalla eest - kuid me ei tohi mööda vaadata asjaolust, et selle peatüki alguses räägitakse meile ühest teisest kristlikust juhist, Johannese vennast Jaakobusest, kes hukati (s 2). Ja tema puhul ei toimunud mingit imelist päästmist, ei mingit vanglast vabastamist, ega kurja valitseja võimu takistamist, kes kristlaste tagakiusamist kasutas poliitilise relvana mängudes erinevate Iisraeli huvigruppide vahel. Kohe tekib ka küsimus: miks saab üks kristlik juht tagasi oma vabaduse sel ajal kui teine peab märtrisurma minema?
Ainuke, mida öelda saame on see, et Jaakobus oli täpselt sama jumalakartlik ning ustav kui oli Peetrus, ning seega ei tähenda sündmuste käik sugugi, et ühe vaimulik staatus oleks olnud parem kui teise oma. Jakoobuse jõhker surm (s 2) on märk kurjuse jätkuvast vastupanust Jumalale. Kusjusele on selles maailmas antud märkimisväärne vabadus (Ilm 13:5-8). See on meile lõpuni mõistetamatu ja ka hirmutav, kuid Jumala armu tõttu ei ole kurjuse võim piiramatu. Isegi kõige diktaatorlikumad ja kõikjale-tungivad türannid on sunnitud avastama, et tegelikult ei hoia nemad võimu ohje enda käes, vaid Jumal on see, kes ütleb viimase sõna.
Lisaks aga näitab see, et iga kristlane peab olema valmis Kristust austama kas siis oma elu või surma läbi (Fl 1:20).
Selle kommentaari autor: APÜ