Taavet kiidab kogu südamest Jumalat, ta ei piira end kindla aja või ainult koguduse kogunemisega. Talle sobib kiita Jumalat igal ajal, täiesti avalikult rahva seas ning “jumalate ees” (s 1 - ilmselt on siin mõeldud vaimseid olendeid, nt ingleid, aga võib olla ka viide ebajumalatele) ja ta teeb seda häbenemata. Jumala mõju inimese elus on avalik ja kõikidele nähtav. 

Taaveti kiitus lähtub nii kogemusest kui ka teadmisest. Ta teab, et Issand on “püha" ja asub “templis” (s 2) - see rõhutab tema jaoks Jumala erakordsust, aga ka eraldatust. Taavet teab, et Jumala nimi on ülim (Js 42:8) ning, et Tema sõnal on viimne autoriteet ja loov vägi (s 2b, 4). Ta on seda kogenud isiklikus kokkupuutes Issandaga, midagi on sündinud tema elus, mis ületas tema senise teadmise Jumalast. See võib olla näiteks palvevastus, või konkreetne Jumala kaitsmine ja hoidmine (s 3,7).

Taaveti rõõmu põhjustab ka see, et ta näeb kuidas ühe inimese õnnistus võib levida teistele (s 4). Kui Taavet kuningana, on pöördunud Jumala poole ja kogenud Tema suurust ja õnnistust, siis miks ei peaks Jumalat uskuma ka teised kuningad? Jah, enamasti on valitsejate kodades Jumala vastu vähe huvi, kuid isiklik kohtumine Jumalaga võib isegi kuningad Jumala au nägema ning Talle laulma panna!  Tõepoolest, Jumala kiitmisega peaksid ühinema ka ilmalikud valitsejad! (s 4). 

Osaliselt vaatab Taavet siin tulevikku, nähes kõigi maailma kuningate tulekut Jumala juurde. See ei ole veel sündinud, sest Kristuse võit ei ole veel lõplikult nähtav siin maailmas. Aga me teame, et tuleb päev kui Kristus on kuningate Kuningas ja isandate Issand ning iga keel tunnistab seda. Taavet teab peast oma rahva ajalugu ja kuidas see jutustab Jumala armastusest ning ustavusest (s 3,7). Lisaks tunnistab Taaveti isiklik kogemus selle teadmise absoluutselt tõeks (s 3). Kuigi kuningas, on temagi kogenud kitsikust ning Jumala elustavat ligitulekut rasketel aegadel. See julgustab teda edasi minema, sest ta teab, et võib arvestada Jumala abiga. Jumala armastus Taaveti, kui ühe “madala” (s 6) vastu, tekitas temas lausa hämmingut ( 2Sm 7:18-29). 

Usklik olla, tähendab usaldada Jumala loomust ning kindlalt pühenduda Jumala tahte täitmisele. Psalm lõpebki Taaveti kindulsega Jumala kõikumatusse armastusse. Ka tulevikku vaadates on ta kindel, et Jumal on see, kes “viib tema asja lõpule”. Jumal ei jäta midagi pooleli ning inimese nõrkus ei ole Temale takistuseks.  

Sealsamas aga palub ta, et Jumal ei hülgaks oma kätetööd (s 8). Kogemused enda ekslikkusest ja nõrkusest on teinud Taaveti alandlikuks, ta kogeb, et ei vääri nii suurt ja kõikehõlmavat Jumala soosingut. Aga need palved ei ole omavahel vastutuolus. Usupalve on põhjendatud Jumala armastusega mis on pikameelne ja kannatlik. Rõõmus usukindlus ja alandlik igatsus kuuluvad kokku. Sellist avatud südamega täielikku usaldamist ootab Jumal meil kõikidelt.