Kui suur võib olla ehmatus, kui teadaolevalt tugevale ja elavale kogudusele tuleb hoiatav sõnum Jeesuselt: “Sa oled surnud!” Kas see üldse vastu võetaks? Sõnumi saatja on Tema, kellel on “seitse Jumala vaimu ja seitse tähte” - ülestõusnud Jeesus, Püha Vaimu väes, kes hoiab oma käes kõiki kogudusi, kuid kes nende üle ka kohut mõistab. Temale ei saa vastu vaielda, kuigi võiks rääkida tegudest, mida on tehtud ja mis nagu tõestaksid, et elu on piisavalt. Jeesus näeb tõelist olukorda ja ütleb selle välja - aga armastusega, mis lisab väljapääsutee. “Tuleta meelde kuidas vastu võtta sõna, hoia seda tallel….paranda meelt ja valva!” (s 3) Midagi on veel jäänud, mingi eluhingus ja selle saab uuesti lõkkele puhuda. Otsustavaks saab Jumala sõna vastu võtmine õiges meelsuses.

Koguduse jaoks tähendab see võitlust (iseenesega, harjunud viisidega, mugavatest valedest ja tõekspidamistest loobumist jpm), aga võit on võimalik (s 5) ja koguduse keskel on neid, kes teavad kuidas seda teha, kes ei ole ennast määrinud (s 4). 

Suremise põhjuseks on olnud enamuse “määritud riided” - asjad, mis on külge jäänud ümbritsevast keskkonnast.

Sardese linn oli ajalooliselt jõukuse sümbol. Iidsetel aegadel valitses seda kuningas Kroisos (eesti k. ka Kröösus), kes oli muinasjutuliselt rikas. Hilisemal ajal lisandus jõukust siis, kui linna lähedal olevaist jõgedest leiti kulda, linn oli kuulus ka valge villa ja kangaste poolest. Ometi ei noomita Sardese kogudust uhkuse pärast. Linnas oli kõikvõimalike ebajumalate kummardamist, domineerivaim neist oli Cybele kultus, millega kaasnesid metsikud seksuaalorgiad, aga kogudust ei noomitud ebamoraalsuse pärast. 

Sardesel oli (ja on varemetena ka praegu) hämmastav akropol, ülalinna kindlus. See oli ligi 500m kõrge ning näis vallutamatu - ometi ei noomita Sardest ka mugandumise pärast. Aastal 546 pKr vallutas linna Küüros Pärsiast, kasutades selleks ühtainust kitsast kaljulõhet, millest siis, kui kogu linn magas, puges läbi üks sõdur, kes seejärel avas linnaväravad. On märkimisväärne, et aastal 214, langes linn täpselt samamoodi ka Antiookius Suure kätte  - linn oli unustanud oma varasema õppetunni ja valvsuse! 

Linnas oli suur ja jõukas juutide kogukond ja ilmselt ka kogudus ei olnud kogenud tagakiusamist, vaid sellel oli ühiskonnas tugev positsioon. Tundub, et kogudus, peegeldades sama suhtumist, kui oli ühiskonnas, ei eristunud. Sardese linn ise asus kõrgel mäerinnakul, kogudusest aga ei tulnud valgust, see ei olnud “ linn, mis on mäe otsas” ja mis ei jää märkamatuks.  Jeesus mainib, et Ta teab koguduse tegusid, aga Ta ei nimeta neist mitte ühtki! Surnud usk ongi enamasti enesega rahul olev, elav usk aga näeb oma puudusi ning võitleb nendega.

Jeesuse hoiatavas sõnumis Sardese kogudusele saab otsustavaks kuulekus. Ellujäämise määrab see, kas kogudus kuuleb ja kuuletub, või mitte, kas ollakse valmis võitlema. On veel võimalik liikuda surmast igavesse ellu koos Kristusega! (s 5)