Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 4:1-11
Nägemus taevasest jumalateenistusest1Pärast seda ma nägin, ja vaata: taevas oli avatud uks, ning sama hääl, mida ma olin kuulnud enesega rääkivat otsekui pasun, ütles: „Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab sündima pärast seda!”
2Sedamaid olin ma vaimus. Ning ennäe, taevas seisis troon, ja keegi istus troonil.
3See istuja oli sarnane jaspise- ja karneoolikiviga, ja trooni ümber oli vikerkaar, mis sarnanes smaragdiga,
4ja trooni ümber oli kakskümmend neli trooni ning neil troonidel istus kakskümmend neli vanemat, valged rõivad üll ja peas kuldpärjad.
5Troonist tuli välja välke ja hääli ja kõuemürinaid, ning seitse tulelampi oli põlemas trooni ees; need olid Jumala seitse vaimu.
6Trooni ees oli nagu klaasmeri, mägikristalli sarnane. Trooni keskpaigas ja trooni ümber oli neli olevust, täis silmi eest ja tagant.
7Esimene olevus oli lõvi sarnane ning teine olevus oli härja sarnane ning kolmandal olevusel olid palged nagu inimesel ning neljas olevus oli lendava kotka sarnane.
8Ning neil neljal olevusel oli igaühel kuus tiiba, ümberringi ja seest silmi täis, ning nad ei lakanud ööl ega päeval hüüdmast: „Püha, püha, püha on Issand Jumal, Kõigeväeline, kes oli ja kes on ja kes tuleb!”
9Iga kord, kui olevused andsid au ja austust ja tänu sellele, kes istub troonil ja elab igavesest ajast igavesti,
10langesid kakskümmend neli vanemat troonil istuja ette ning kummardasid teda, kes elab igavesest ajast igavesti, ja heitsid oma pärjad trooni ette, hüüdes:
11„Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma au ja austust ja väge, sest sina oled loonud kõik, kõik olev on loodud sinu tahtmise läbi!”
Ilmutusraamatu peatükid 4 ja 5 juhatavad sisse taevased sündmused enne pitserite avamist, trompetite puhumist ning muude, taevast juhitud sündmuste asetleidmist, mis mõjutavad kogu maailma.
Johannesel oleks lihtne olnud muutuda arglikuks kaotajaks. Patmosele pagendatuna, oli ta võimetu kuidagi aitama oma armastatud kogudusi nende ees seisvas suures väljakutses. Mida võinuks ta teha? Kuidas pidid need kogudused ellu jääma? Igal ajastul on jõude, mis meie vastu tõustes tunduvad ülivõimsad. Meie usk näib siis nii habras ja absoluutselt võimetu valitsevate võimude vastu. Mis oleks loomulikum, kui kaotada oma julgus, ja ometi kui vale oleks nii teha!
Enne kui hirmsad, inimkonna patu tõttu tulevad nägemused alguse saavad, näidatakse Johannesele taevast. “Ja vaata: taevas oli avatud uks.” Tõusku meiegi kiitus Jumala ette, et Johannesele anti näha seda, mida meie veel ei näe (1Kr 2:9). Jeesus on meile taeva uks. Me usume Jeesusesse, et kord saaksime näha.
“Ning ennäe, taevas seisis troon..” (s 2). Ja troonil istus keegi. Temast sõltus kõik. Siin on nägemuse keskpunkt. Kõik muu peab meie kujutlusvõimet lihtsalt virgutama, lisama pildile sügavust ja värvi. Siin on Tema, kes on väärt kõikide kohalviibijate kogu vabast südamest ja rõõmuga toodud ülistust. Ja see jumalakummardamine ei rajane pretensioonikatele tulevikulubadustele, vaid väga kindlale, minevikus rajatud alusele.
Kui hämmastav oli see nägemus, mida Johannesele Jumala troonisaalist ilmutati - nägemus, mille kirkus ületab kõrgelt iga maise templi või impeeriumi hiilguse. Mida iganes maailm pjedestaalile austamiseks tõstab, Jumala troon on sellest kõigest mõõtmatult kõrgemal ning kõik peavad viimselt kummarduma Tema ette. Troon ise on ümbritsetud vikerkaarest, osutades täiuslikkusele taevas ja Jumala tõotustele.
Kummardada, tähendab millegi väärtust kinnitada - sõnade ja tegudega. Jumala troonisaal on täis elavat, spontaanset (mitte sunnitud) austust; Johannes suudab vaevu kirjeldada trooni sära, kuid need, kes kummardavad, teevad seda aukartuses ja imetluses, mitte hirmus, sest Jumal on armastus. Ükskõik mis ka tulemas on - Jumala armastatud on haaratud Tema austamisest ning kaitstud.
Jeesus - täiesti väärt, püha, puhas, patuta, kõigiti usaldusväärne - on kinkinud meile lootuse, mis “ei jäta meid häbisse” (Rm 5:5)
24 vanemat esindavad ilmselt kõiki usklikke, jumalariigi püha preesterkonda, kes ühiselt Jumala ees viibides on täidetud imetlusest ja aukartusest. Jeesus ütles kord Samaaria naisele: “Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama.” (Jh 4:24) ning need vanemad teevad seda lakkamatult. Nad ei ole oma võidujooksu jooksnud enese pärast; vaid nende kroonid on pühendatud Jeesusele ning nende igatsus on panna need maha Jumala jalge ette.
Selle kommentaari autor: APÜ