Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 10:1-11
Nägemus võimsast inglist ja raamatust1Ma nägin teist võimsat inglit maha tulevat taevast, riietatud pilve, ning tema pea kohal oli vikerkaar ning ta palged olid nagu päike ning ta jalad nagu tulesambad
2ning ta käes oli avatud väike rullraamat. Ta pani oma parema jala mere peale ja vasaku jala maa peale
3ning kisendas suure häälega, otsekui lõvi möirgaks. Kui ta kisendas, rääkisid seitse pikset oma kõuemürinaga.
4Ja kui need seitse pikset olid rääkinud, siis ma tahtsin hakata kirjutama. Ma kuulsin häält taevast hüüdvat: „Pane pitseriga kinni, mis need seitse pikset on kõnelnud, ning ära kirjuta seda!”
5Ingel, keda ma nägin seisvat mere peal ja maa peal, tõstis oma parema käe taeva poole
6ning vandus selle nimel, kes elab igavesest ajast igavesti, kes on loonud taeva ja mis seal on ning maa ja mis seal on ning mere ja mis seal on: Aega enam ei kulu,
7vaid seitsmenda ingli hääle päevil, kui ta hakkab pasunat puhuma, siis on läinud täide Jumala saladus, nagu ta seda rõõmusõnumit on kuulutanud prohvetitele, oma sulastele.
8Hääl, mida ma kuulsin taevast, rääkis minuga jälle ja ütles: „Mine võta avatud raamat ingli käest, kes seisab mere peal ja maa peal!”
9Ja ma läksin ingli juurde ja ütlesin, et ta annaks mulle raamatu. Tema ütles mulle: „Võta ja söö see ära! See muutub su kõhus mõruks, kuid su suus on see magus nagu mesi.”
10Ja ma võtsin ingli käest raamatu ning sõin selle ära, ning see oli mu suus magus nagu mesi, ja siis, kui ma olin selle söönud, hakkas mul kõhus mõru.
11Ja mulle öeldi: „Sa pead jälle ennustama rahvaste ja paganate ja keelte ja paljude kuningate kohta!”
Kuuenda ja seitsmenda pasunahüüu vahel on taas vahevaatus. Meie ees avaneb kontrastne pilt suurest inglist ja väikesest rullraamatust. Uus Testament ütleb, et mõnikord me võime “ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.” (Hb 13:2), kuid see võimas ingel ei ole kindlasti üks neist. Avanev pilt on erakordne ja põrmustav. Ingli jalad toetuvad maa ja mere peale; tema hääl on segu lõvi möirgest ja äikesemürinast. Osa piibliseletajaid peavad teda Kristuseks. Kuid vaevalt saaks Kristust nimetada lihtsalt teiseks võimsaks ingliks.
Peatüki peamiseks sisuks on saladus, millest aga Johannesel ei lubata kirjutada. Sellest räägivad seitse pikset – veel üks seitsmeosaline ilmutuste sari. Võib-olla oleksid mõned asjad meile nii raskesti vastuvõetavad, et targem on neist vaikida. Paulus nimetab sellesarnast kogemust (vt 2Kr 12:4). Teisalt - kõike, mida Jumal meile on öelnud pole ka tarvis kohe avalikult välja öelda, vaid selleski tuleb küsida Jumala viisi ja aega.
Salmist 7 saame saladuse kohta siiski midagi teada. See on Jumala saladus, sellest on rääkinud prohvetid ja seda nimetatakse rõõmusõnumiks. Saladus läheb täide kohe-kohe, seitsmenda ingli hääle päevil. Asi on väga kindel (s 6). ja ohe tulevad järgmised sündmused. Enne aga on vaja veel midagi teha.
Johannesele antakse rullraamat, mille sisu ta peab avaldama. Kõigepealt aga peab ta selle raamatu ära sööma ja selle sisu seedima. Samalaadse korralduse said ka prohvet Hesekiel ja Jeremia (Hs 3:3, Jr 15:16). Johannes peab raamatu ära sööma – tähendab, teda ennast puudutab see väga lähedalt. Põhjuse leiame salmis 11. Enne Jumala sõna kuulutamist peab see läbistama kuulutaja olemuse. Johannesele öeldakse ette ka rullraamatu söömise kaks reaktsiooni - see saab olema magus ja mõru. Psalmis 19:11 öeldakse, et Jumala sõna on “magusam kui mesi”. Selle kuulutamine võib aga kaasa tuua ka mitmesuguseid raskusi ja ebameeldivusi, tunduda “kõhus mõru”.
Sellest hoolimata on Jumala sõna toiduks Tema rahvale. Ta peab läbistama ka meie (eriti kuulutajate) olemuse. Igale Jumala lapsele on ju antud kutse olla Jeesuse tunnistaja siin maailmas. Kes selle kutse vastu võtab, kogeb, et enne maailmale edasiandmist peab rõõmusõnum Jeesusest olema meis enestes.
Selle kommentaari autor: APÜ