Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 19:1-10
Võidurõõm taevas ja Talle pulmad1Pärast seda ma kuulsin otsekui suure rahvahulga valju häälekõma taevast hüüdmas: „Halleluuja! Pääste ja kirkus ja vägi on meie Jumalal,
2sest tema kohtumõistmised on tõelised ja õiged! Ta on ju mõistnud kohut suure hoora üle, kes laostas ilmamaad oma hooramisega, ning ta on oma sulaste vere temale kätte maksnud!”
3Ja nad hüüdsid teist korda: „Halleluuja! Tema suits kerkib üles igavesest ajast igavesti!”
4Need kakskümmend neli vanemat ja neli olevust heitsid maha ning kummardasid Jumalat, kes istub troonil, ja hüüdsid: „Aamen, halleluuja!”
5Ja troonilt kostis hääl: „Kiitke meie Jumalat kõik tema sulased, kes teda kardate, pisikesed ja suured!”
6Ma kuulsin otsekui suure rahvahulga häälekõma ning otsekui suurvee kohinat ning otsekui võimast piksemürinat hüüdmas: „Halleluuja! Sest Issand, meie Jumal, Kõigeväeline, on hakanud valitsema kuningana!
7Rõõmustagem ja hõisakem ja andkem talle au, sest Talle pulmad on tulnud ning tema naine on ennast seadnud valmis,
8ja talle on antud, et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse.” See peenlinane on pühade õiged seadmised.
9Ingel ütles mulle: „Kirjuta: Õndsad on need, kes on kutsutud Talle pulmasöömaajale.” Ta ütles mulle: „Need on Jumala tõelised sõnad.”
10Ja ma heitsin maha tema jalge ette, et teda kummardada. Ja ta ütles mulle: „Vaata, ära tee seda! Ma olen kaassulane sinule ja su vendadele, kellel on Jeesuse tunnistus. Kummarda Jumalat, sest Jeesuse tunnistajaks on prohvetluse vaim!”
Maailm esitleb kurjust põnevana ning headust igavana. Tõde on tegelikult vastupidine. Kurjus nõuab mugandumist, nõrgestab iseloomu ja pühib ära individuaalsuse. Simon Wejl on öelnud: “Miski pole nii kaunis ja imeline, jätkuvalt värske ja üllatav, täis lakkamatut ja magusat ekstaasi, kui headus; ükski kõrb ei ole nii sünge, monotoonne ja igav, kui kurjus.”* Tänane kirjakoht lubab meil sügavalt ja kergendatult ohates öelda: “Viimaks ometi!”. Inimkond on jõudnud finišisse.
Nii nagu tõuseb suits Paabeli varemetest, kasvab ka võiduhüüd, kajades kõikjalt vastu: “Halleluuja!” (Kiitus olgu Jumalale). Siit saab alguse Händeli “Halleluuja” koor. Kõik mis on siin, meie maailmas valesti, kogu maailm ise, saab viimaselt õigeks seatud.
Kuuleme neljal korral “Halleluuja” hüüdu - kui pääste ja kohtumõistmine põimuvad üksteisega lõplikult. Pääste, auhiilgus ja vägi kuuluvad Jumalale; Tema kohtumõistmised on õiged ja tõelised. Jumal on Paabeli üle kohut mõistnud selle pattude pärast ning päästnud oma rahva tagakiusajate käest. Pääste astub vastu patule, saab sellest võitu ning hävitab kogu kurjuse. Kohtumõistmine on patu vältimatu tagajärg. Aga kui kohtumõistmine on toimunud, siis nii nagu gravitatsiooniseadust, ei saa enam murda ka kõlbluse ja moraali seadust.
Kristus tunneb meie südant ja meelt; tema mõistab kohut kallutamata ning eelhoiakuteta. Ta on piisavalt hea, et välja kuulutada täiuslik otsus ning piisavalt tark, et rakendada seda õigesti.
Kurjuse impeerium on lakanud olemast. Varjud on kadunud ning nüüd saame vaadata ootuses Talle ja Tema koguduse pulmasöömaajale. Jeesuse elus olid pidusöögid väga sageli seotud evangeeliumiga ja see jätkub ka nüüd.
Kutsed tehakse valmis ja läkitatakse välja - käes on aeg end pulmapeoks valmistada. See on tõesti parim, ja ainuke võimalus. Mis ime siis, et kiitus ja ülistus voolavad alla igast küljest.
* Simone Weil, On Science, Necessity, and the Love of God, Oxford University Press, 1968
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair