Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 18:1-24
Nägemus Paabeli langemisest1Pärast seda nägin ma veel teist inglit, kellel oli suur meelevald, tulevat taevast alla, ning maailm läks valgeks tema hiilgusest.
2Ta hüüdis võimsa häälega: „Langenud, langenud on suur Paabel ning on saanud kurjade vaimude eluasemeks ning kõigi rüvedate vaimude varjupaigaks ja kõigi rüvedate lindude varjupaigaks ning kõigi rüvedate loomade ja vihatute varjupaigaks!
3Sest tema hooruse raevuviinast on joonud kõik paganad ning temaga on hooranud maailma kuningad ning ilmamaa kaupmehed on rikastunud tema toretsemisest!”
4Ja ma kuulsin teist häält taevast hüüdvat: „Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te ei kannaks midagi tema nuhtlustest!
5Sest tema patud on ulatunud taevani ning Jumalale on tulnud meelde tema ülekohtused teod.
6Makske temale kätte, nõnda nagu tema on kätte maksnud, ning tasuge temale kahevõrra tema tegude järgi; karikasse, mille ta on valanud täis, valage talle kahevõrra,
7niipalju kui tema on iseennast ülistanud ja toretsenud, niisama palju andke temale piina ja leina! Tema ütleb oma südames: Ma istun kuningannana ega ole lesk ja ei saa iialgi näha leina.
8Seepärast tulevad ühel päeval talle nuhtlused: surm ja lein ja nälg, ning ta põletatakse ära tulega, sest võimas on Issand Jumal, kes on mõistnud kohut tema üle.
9Tema pärast hakkavad nutma ja halisema ilmamaa kuningad, kes temaga on hooranud ja toretsenud, kui nad näevad tema põlemise suitsu,
10seistes kartusest tema piina ees kaugel eemal ja hüüdes: „Häda, häda, suur linn, Paabel, võimas linn, sest üheainsa tunniga on tulnud su kohtumõistmine!”
11Ja ilmamaa kaupmehed nutavad ja leinavad tema pärast, sest keegi ei osta kunagi enam nende kaupa:
12ei kulda ega hõbedat, ei kalliskive ega pärleid, ei peenlinast ega purpurit, ei siidi ega erepunast riiet, ei mingisugust healõhnalist puud ega mingisugust elevandiluust eset, ei mingisugust väärispuust tehtud või vasest või rauast või marmorist eset,
13ei kaneeli ega kardemoni, ei suitsutusrohte, mürri ega viirukit, ei veini ega õli, ei püülijahu ega nisu, ei veiseid ega lambaid, ei hobuseid ega tõldu, ei orje ega inimhingi.
14Puuviljad, mida su hing himustas, on su käest kadunud ning kõik, mis särav ja läikiv, on su käest läinud kaotsi ning neid ei leita enam.
15Nende asjadega kauplejad, kes on rikastunud selle linna varal, seisavad kartusest tema piina ees kaugel eemal, nuttes ja leinates:
16„Häda, häda, suur linn, riietatud peenlinasesse ja purpurisse ja erepunasesse ning ehitud kulla ja kalliskivide ja pärlitega, sest üheainsa tunniga on ära rüüstatud nii suur rikkus!”
17Kõik tüürimehed ja laevnikud ja kõik meremehed ja kõik, kes merel sõidavad, seisid kaugel eemal
18ja kisendasid, kui nad nägid ta põlemise suitsu: „Kes on selle suure linna sarnane?”
19Nad puistasid põrmu oma pea peale ning kisendasid nuttes ja leinates: „Häda, häda, suur linn, kus on rikastunud kõik, kellel oli laevu merel - üheainsa tunniga on ta rüüstatud!”
20Rõõmusta tema pärast, taevas, ning pühad ja apostlid ja prohvetid, sest Jumal on teie kaebuse mõistnud tema kanda!”
21Ja üks võimas ingel tõstis kivi otsekui suure veskikivi ning viskas selle merre, hüüdes: „Nõnda visatakse suur linn Paabel äkitselt ära ning teda ei leita enam!
22Ja kandlemängijate ja pillimeeste ja vileajajate ja pasunapuhujate häält ei kuulda sinu sees enam ja ühtegi mis tahes käsitöömeistrit ei leita enam sinu seest ning veskikivide mürinat ei kuulda enam sinu sees,
23ja lambi valgust ei paista sinu sees enam ning peigmehe ja mõrsja häält ei kuulda enam sinu sees. Sest sinu kaupmehed olid ilmamaa ülikud ja sinu nõidusega on eksitatud kõik paganad,
24ning sinust on leitud prohvetite ja pühade verd ja kõikide verd, kes on tapetud ilmamaal.”
Nii nagu 2Ms 15 peatükis tähistatakse Egiptuse armee hukkumist, nii toob valjusid hüüdeid esile ka Paabeli langemine. Jumal on rääkinud ja maailm väriseb. Omandile, positsioonile ja naudingutele rajatud elustiil ei jää püsima, vaid selle langemine on traagiline, dramaatiline ja ka irooniline. Veel oli aega aastani 40, mil viimaks langes Rooma linn, kuid Johannes räägib sellest juba kui minevikusündmusest. Igavene Linn ei olnud siiski igavene. Näiliselt haavamatu, olid linna hävituse seemned külvatud juba aegsasti ning selle kokkuvarisemine sai karmiks hoiatuseks kõikidele, kel oli tahtmine selle elustiili jäljendada. Mine lähedale ja sa saad nakkuse.
Kristlased peaksid neid ümbritseva kultuuri suhtes omama kriitilist objektiivsust ning julgust erineda. Igavese Linna pattude hind läks väga kalliks. Kuningad, kaupmehed ja rändajad peatuvad ja vaatavad hämmeldunult. Kui raha ja võim tähendavad inimesele kõike - siis peab ta ka valmis olema palju kaotama. Sel ajal kui ühed juubeldavad, on teised leinas. Need, kes Paabeli elustiili najal rikkaks said, peavad nüüd nutma ja halama vaadates selle äkilist hävingut; need, kellede taskud on täidetud kasumist - kuhu pöörduvad nad nüüd? Kus on nüüd nende luksuskaupade ja inimkaubitsemise turg? Kus on maailma finantskeskus? Ühe tunni jooksul on kogu hiilgusest järele jäänud vaid kokkukukkunud majandus ja võimuvaakum - milline kättemaks!
Peatükk lõpeb suure tähistamisega: need, keda Paabel on halastamatult ekspluateerinud, tõstavad rõõmuhüüde. Jumal on Paabeli üle kohut mõistnud samamoodi kui linn kohtles Jumala vagasid. Siin ei ole tegu kättemaksuga, vaid Jumala õigluse ja kohtumõistmisega. Edevuse laat on läbi ja selle tunnused on kõikidele nähtavad: ebajumalateenimine, kõlvatus, ekstravagantsus, nõidus, türannia ja ülbus.
Need, kes arvavad end seisvat, peaksid valvama, et nad ei lange.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair