Aasaf, Taaveti kuningakoja ülistusjuht, alustab seda psalmi sobivalt - ülendades kogu maailma Kuningat, ülistades Teda, Tema nime ning imeliste tegude eest. Samamoodi on Jumal see, kes määratleb kohtumõistmise ning õigluse. 

Kohtumõistmise ajastus on Tema käes. Oma suure armastuse pärast patuste vastu võib Ta seda edasi lükata (2Pt 3:9), kuid ta ei oota igavesti. On hämmastav, et Jeesus jõi põhjani Jumala õiglase viha karika (Mt 20:22) selleks, et meie, kelle patt selle viha põhjustas, ei peaks sealt enam mitte kunagi jooma. See on hea sõnum, mida saame tänaseni tähistada!

Psalmi jätkudes räägib Jumal ise (s 2-5). Põhiline sõnum on, et ta on vastutav maa ja ajaloo eest. Jumala suveräänsuse idee võib olla raskesti taibatav. Kuid Tema on Looja, universumi Issand ja kõik kuulub Talle.

Kõigepealt peame lahti saama uhkusest (s 4,5). CS Lewis nimetas uhkust kõigist pattudest kõige hullemaks, sest see nakatab kõik muu. Meie maailm ülistab vabadust. Inimesed on valmis andma tegema kõik, et seda saavutada. Kuid sageli on vabadus kõigest uhkus, loodu, mis ütleb Loojale „Kehtestan ise reeglid oma elu jaoks!“ ja Jumal mõistab sellise ülbuse hukka(s 4).

Sarve ülestõstmine on trotsliku vastupanu sümbol - nagu pulli sarved sümboliseerivad  need tema väge ja tugevust, mis võivad olla ähvardavalt üles tõstetud. Psalmide raamatust näeme kuidas ülbus ja kurjus käivad käsikäes (Ps 10:2; 73:3; 94:3,4). 

Psalm 75 võis vabalt olla Jesaja mõtteis kui ta prohveteeris Hiskijale  Jumala kohtumõistmist ülbe Assüüria kuninga Sanheribi üle. Samas on see kuulutus hoiatuseks igal ajastul. Neid, kes ennast ülendavad, Jumal alandab, aga need, kes ennast Tema ees alandavad, võivad loota, et õiglase kohtumõistmise päeval vabastab Jumal nad süüdistustest ning tasub neile.