Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 1:1-18
Juuda patud1Jesaja, Aamotsi poja nägemus, mida ta nägi Juuda ja Jeruusalemma kohta Juuda kuningate Ussija, Jootami, Aahase ja Hiskija päevil:
2Kuule, taevas, ja maa, pane tähele, sest Issand kõneleb: Mina kasvatasin lapsi ja lasksin neil sirguda suureks, aga nemad astusid üles mu vastu.
3Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.
4Häda patusele rahvale, süüga koormatud rahvale, kurjategijate soole, kõlvatuile lastele! Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha, nad on pööranud talle selja.
5Kuhu tuleks teid veel lüüa teie tõrksuse jätkudes? Pea on üleni haige ja süda täiesti jõuetu.
6Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet: aina vermed, muhud ja värsked haavad, mida ei ole puhastatud ega seotud ega õliga leevendatud.
7Teie maa on laastatud, linnad tulega põletatud, võõrad söövad teie põllud tühjaks otse teie silme all. Kõik on laastatud otsekui segipaisatud Soodom.
8Siioni tütar on jäänud üksi otsekui vahionn viinamäel, otsekui öömaja kurgipõllul, otsekui sissepiiratud linn.
9Kui vägede Issand ei oleks meile jätnud pääsenuid, olgugi pisut, oleksime olnud nagu Soodom, Gomorra sarnased.
Manitsus tõsiseks patukahetsuseks10Kuulge Issanda sõna, Soodoma pealikud, pane tähele meie Jumala õpetust, Gomorra rahvas!
11Milleks mulle teie tapaohvrite hulk? ütleb Issand. Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast. Härjavärsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle.
12Kui te tulete vaatama mu palet, kes nõuab siis teilt mu õuede tallamist?
13Ärge tooge enam tühiseid ande, ohvrisuits on mulle vastumeelt. Noorkuu ja hingamispäev, koguduse kokkukutsumine - ma ei salli nurjatust ja pühapidamist ühtaegu.
14Mu hing vihkab teie noorkuid ja seatud pühi; need on mulle koormaks, ma olen tüdinud neid talumast.
15Kui te käsi sirutate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis verd!
16Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast!
17Õppige tegema head, nõudke õigust, aidake rõhutut, mõistke vaeslapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju!
18Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.
Tänases piiblitekstis kirjeldab Jesaja Jumalat, kui nõutut lapsevanemat. Iisrael on käitunud otsekui sõnakuulmatu ja hoolimatu laps, keda ei saa enam korrale kutsuda hea ega halvaga. Rahvas on täiesti rikutud, prohvet kirjeldab teda kui üleni vigastatut: “Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet…” (s 6). Piiblitekst ei ütle, millest kõik need vorbid ja haavad tulid, kas karmist karistusest või halbadel teedel kogetud vägivallast.
Samalaadset hingevalu võivad tänapäeval kogeda näiteks narkomaanidest laste vanemad, kelle laps tuleb koju läbipekstuna ja vaevalt teadvusel olles. Mida nad veel peaksid tegema? Kõik abinõud on juba läbi proovitud.
Jesaja aegses Iisraelis käis elu nagu ennevanasti Soodomas ja Gomorras. Kuigi elu nauditi kõigil viisidel, ei puudunud usk inimeste elust. Jeruusalemma templis ohverdati, palvetati ja peeti jumalateenistusi täie hooga ja pealtnäha oli templiteenistus igati kõrgel tasemel. Ometi ütleb Jumal prohveti läbi, et kogu see väliselt hiilgav ja vaga teenistus oli Jumala silmis lausa vastik.
Viga oli selles, et inimeste süda oli jäänud kaugele usu praktiseerimisest. Tõeline ja ehtne (Isa ja lapse) suhe Jumalaga oli hävinud. Rahvas ei uskunud enam, et Jumal hoolitseb nende eest, et Teda võiks usaldada või Temaga peaks arvestama. Väliselt sooritati usulisi rituaale, südames aga mõeldi juba järgmistele pahategudele. See muutis kogu jumalateenistuse silmakirjalikuks farsiks nii, et isegi paganad ümberkaudu kohkusid. Prohveti sõnul oli rahvas muutunud hullemaks kui loomad, rumalamaks kui eeslid ja härjad (s 3).
Vähesed asjad teevad rohkem valu kui hülgamine omaenese laste poolt. On hävitav kogeda, kuidas su armastus on ära põlatud - nähes neid sooritamas ridamisi valesid valikuid, peale seda, kui oled andnud neile kogu oma südame ning elu. Jesaja maalib väljakutsuva pildi haavatud Jumalast, kes on sunnitud oma laste üle kohtu mõistma selleks, et neil tekiks tõene pilt tegelikkusest (s 2,3).
Kuigi Iisrael üritas oma elustiili tasakaalustada suurema religioosse aktiivsusega (s 11-15) ei soovinud Jumal näha mitte rohkem religioossust, vaid enam õigust ja õiglust. Jumal ootab oma rahvalt ehtsat hoolt rõhutute vastu, ning tegude ja sõnade järjepidevust (s 16.17). Kui see on olemas, on isegi läbikukkumise järel võimalik leida andestust (s 18).
Selle kommentaari autor: APÜ