See lühike peatükk on Jesaja Messia tekstide tipp, ühildudes hämmastavalt ja sujuvalt Uue Testamendi ilmutusega, eriti aga Johannese evangeeliumis.

Elutoovast veest, päästmise allikast sai kuulda elust väsinud Samaaria naine (Jh 4:14). Sedasama sõnumit kuulis lehtmajade pühaks Jeruusalemma kogunenud rahvahulk: “Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!” (Jh 7:37).

Väljend: “Jumal on mu pääste” (s 2) viitab algkeeles otse nimedele Joosua või Jeesus, Vabastaja. Isikut puudutavad väljendid, mida prohvet Jesaja selles peatükis kasutab, osutavad horisondi jätkuvale laienemisele. Alguses kasutatud “mina” vorm, muutub järgmises salmis “teie” vormiks ning laieneb viimselt rahvastele :“ tehke teatavaks rahvaste seas tema teod” (s 4). Jesaja on tõesti üks Vana Testamendi kõige tähelepanuväärsemaid misjonisõnumi edastajaid.

Juba Iisraeli kõrberännaku ajal oli tegu sellesama allikaga, nii nagu Paulus ütleb: “ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus.” (1Kr 10:4).

Ka Piibli viimane, Johannese prohvetlik Ilmutusraamat liidab sellele Jesaja päästeajaloolisele nägemusele lõpuajastut puudutava veeteema, kui viimase lüli. “Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!” Ja see, kes kuuleb, öelgu: „Tule!” Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!” (Ilm 22:17)