Tänases psalmis mainitud “õelad” ei ole Taaveti isiklikud vaenlased, vaid võimsad valitsejad ja kohtumõistjad. Selle asemel, et kaitsta nõrgemaid, kuritarvitavad nad oma võimu haududes kujre plaane täie teadlikkusega.

Väide: “Õelad on loobunud Jumalast lapsekojast alates,” (s 4) tuletab meile meelde, et oleme kõik sünnist saadik mõjutatud patust (Ps 51:5, Rm 3:23). Kui aga inimene ei tahagi kunagi kuulda, mida Jumalal on öelda ning seisab Jumala armule vastu sihikindlalt ja teadlikult, ei suudagi ta viimaks armu mõista, vastu võtta ega sellele reageerida (Rm 1:21). Siis inimene paadub (s 5-6).

Võrdle laulja näiliselt julma soovi (s 7-10) Jumala tõotusega 5Ms 32:35: “Minu käes on kättemaks ja tasumine ajaks, mil nende jalg vääratab. Jah, nende õnnetuse päev on ligidal ja mis neile on valmistatud, tõttab tulema.”

Siinkohal ei saa rääkida laulja kättemaksusoovist, vaid ta lihtsalt palub, et Jumal teostaks selle, mida on tõotanud. J.A. Motyer on nimetanud seda “pühaks realismiks - mis palub Jumalal viia pankrotti relvatootjate ja -kaupmeeste ärid, ja panna pommid plahvatama terroristide käes, kes neid toodavad või teiste hävituseks plahvatama seavad.” Kui keegi on tagasipöördumatult valinud oma tee ning immuunne igasugusele meelemuutusele, siis ei jää muud üle, kui loovutada nad Kõikväelise ja Püha Jumala kätte. Ja tõesti: “Hirmus on langeda elava Jumala kätte!” (Hb 10:31)

Pääste ja kohtumõistmine on sama mündi kaks poolt. Selleks, et igvane jumalariik ja selle õigus, õiglus ning rahu saaksid tulla, tuleb maa eelenvalt puhastada rõhumisest ja kurjusest. Ka Johannese nägemuses hüüavad märtrid: “„Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?” (Ilm 6:10)

Õigete rõõm ei ole kättemaksurõõm (s 11), vaid rõõm õigluse lõplikust jaluleseadmisest. Seesama on laulja igatsus loetud psalmis.